Täna tegin pannkooke hommikul. Olen palju pannkooke teinud, aga täna oli teisiti. Ma olen alati mõelnud, et lahe on kui keegi niimoodi visates õhku, neid keerab, aga ma ise nii ei ole kunagi teinud. Arvasin, et see on liiga raske ja siis kui viskan siis see kook kukub niimoodi kuhugi pliidi peale ja kogu mu kaunis ja äärmiselt maitsev kook läheb halvaks. Siis ma pigem olen võtnud asja ohutult ja keeranud labidaga. Aga täna siis, nagu ma juttu alustasin, ma mõtlesin, et mis seal ikka, proovin, midagi pole kaotada. Kuidagi tuli selline võimas tunne ja ütlesin endale seal köögis seistes- Sul pole ju midagi kaotada! Jah, olin nõus. Proovisin, viskasin ja kohe esimene kook mis viskasin, kukkus täiuslikult pannile õiget pidi tagasi. Täiega võimas ikka! See oleks mul nagu koguaeg sees olnud. Ja mina, elades oma `ohutut` elu, olen selles lahedusest päris pikalt ilma jäänud. Oi kuidas ma nüüd viskama hakkan!
Paneb mind mõtlema, kas on mul elus veel neid asju, kus peaksin olema vähem ohutum...Ja samas, kohti kus see ohutus on ikkagi vajalik ja õige, mida ei peaks muutma. '
Linnud juba häälitsevad õues. Alguses laulavad, varsti muutub tüütuks , siis röögivad. Ja tulp mu laual on ka üsna teisest maailmast kui need lumised teed. Jah, elu mulle meeldib :)
No comments:
Post a Comment