Hea

Marest inspireerituna siis midagi isiklikku.
Mul on parem, vahel isegi hea. Nädalavahetus aitas.

Kui eile noortekal Mai palve-paare jagama hakkas, istusin ma viimases pingis ja mõtlesin, et ma tahaks nii väga saada kedagi tuttavat, lähedast , kellega ma saan palvetada selle pärast, mis mu südamel on. Aga paariliseks sain Egle. Ta ei olnud lähedane, isegi mitte tuttav. Läksime kiriku rõdule ja hakkasime rääkima. Ma märkasin kohe, et ta on nii siiras ja rõõmus. Meil oli nii lihtne rääkida. Egle õpib esimesel kursusel tegevusteraapiat, mis on peaaegu nagu füsioteraapia. See oli kuidagi nii imeline, kuidas temaga rääkides sain ma aru, kui suur mu mure tegelt oma tuleviku pärast on. Ta palvetas mu pärast ja see oli nii hea. Ma palvetasin tema pärast ja see oli nii hea. Lõpus, kui meil aeg otsa sai (kahjuks), ütles ta , et ma olen esimene inimene , kellele ta ei pea seletama, mis on tegevusteraapia.

Täna oli terve päev selge ja sinine taevas. See oli hea, isegi imeline. Kui vaid suudaksin ka oma hinge selgemana hoida.Aga progressi on märgata, mis on hea.

Kas elu on siis ilus või kole. Või oleks üldse liiga julge minna sellistesse äärmustesse?

Arvan, et elu on hea. See on neutraalne.

Ja ma armastan teid väga palju- nii hästi tahan armastada, et Jumalal oleks hea.

A