Kõik inimesed kardavad midagi või kedagi. Hirm on oma olemuselt mingisugune tundmus, mis tekib, kui võtta ära inimeselt tema turvalisus. Näiteks Iiris kardab kõrgust, Mai kardab autosid ja minu koolivend kardab õunu. Ma kartsin kunagi hirmsati pimedust. Enam ma ei karda.
Nüüd on minu kartused hoopis kummalisemad. Ma tahaksin karta kõrgust ja autosid- siis oleksin vb natuke ettevaatlikum. Õunu võiks ju ka karta, kuigi ma pole kindel , mida see mulle juurde annaks. Aga mina kardan hoopis seda, et ma tasapisi unustan Liisi ja Jürgeni. Praegu ma veel mäletan,mis tunne oli Liisi kallistada. Aga ma kardan. Mõistuslikult on see väga veider, sest isegi , kui ma unustan, siis mis see mulle ikka teha saaks? Aga ma ikkagi kardan.
Enamik minu hirme tulenevad sellest, et ma ei usalda piisavalt Jumalat. Kardan elu. Nii kummaline, sest varem , siis kui ma pimedust kartsin, ei kartnud ma selliseid asju. Uskusin, et kõik läheb nii , nagu peab. Jumal teab paremini. No tegelikult usun seda ka praegu, aga hirm on ikkagi alles.
Võibolla, kui ma suureks saan , siis saavad hirmud väikeseks ja ma oskan elada. Jah, ma jään selle peale lootma.
Seniks aga lähen ja söön ühe õuna.
5 comments:
Usun, et kõige tähtsam jääb sulle meelde neist. Ära muretse.
Aga peale autode võiksin ma sulle veel pika rea asju nimetada, mida kardan.
Tegelikult kardan ma seda, mida ma pole enne teinud.
Kuigi jah, ükskord kui me Elvas tornist alla hüppasime vette, siis esimesed kaks korda, suutsin ma kohe hüpata. Aga kolmandal korral hakkasin ma mõtlema, mida ma teen ja siis ei suutnud ma hüpata, aga kuna külm hakkas ja minu taga oli inimesi, siis ei saanud ma alla minna redelist. Niisiis ma hüppasin. Kartsin, aga hüppasin. Nüüd pole seda lollust enam kaua tehtud.
Armastan sind väga, ka siis kui sul nohu on ja sa imelikke aure endale ninna tõmbad! :P
mina ei julge ikka veel tornist hüpata alla:/, aga arvan, et ei hakka ka... ma selline alalhoidev inimene
Mina kardan ka..
jäin siia lugema, kuigi peaks magama. Mina ka kardan nendest tornidest alla hüpata. Aga ma olen hüpanud 2 korda. Sellega on üks väike nipp - ei tohi karta seda et sa kardad. Hirm ei ole kartmist väärt. Nii ma siis seisan seal tornis ja tunnistan endale, et kardan ja siis lihtsalt hüppan, mina ja minu hirm - koos, kui nii võib öelda, sest julgust võib jäädagi ootama.
Post a Comment