(hoiatus: siit tuleb jälle lugu stiilis ``kui ma olin väike``)

Kui ma olin väike, umbes 5 aastane pidin koos õdedega oma suved veetma maakodus. Võib tunduda selline tavaline lugu, aga ohh ei! see polnud tavaline maakodu , tavalise vanaema ja tavliste pannkookidega. Minu maakodus elas minu onupoeg (ma arvan, mingi sugulane igatahes) tema siis valvas meid. Temagi polnud tavaline. Ta oli kõige õelam inimene, keda ma teadsin. Või noh, keda ma oma 5. aasta elukogemuse juures olin kohanud. Ta sundis meid päevast päeav tööd rügama ja andis väga vähe süüa. ( see pole üle pingutatud) Vanematele ei julgenud me midagi rääkida, kuna arvasime, et siis saame karistada. Kui vanemad vahel külla tulid, oli see onupoeg väga tore ja sõbralik. Ühel õhtul otsustasin, et mulle aitab ja kui Onupoeg oli parajasti telekat vaatamas , otsustasin põgeneda. Raha mul polnd, aga teadsin, et koolieelikud saavad tasuta bussis sõita, nii et probleemi ka polnud. Hiilisin siis majast välja ja võtsin oma tillu kotikese ja asusin teele.Kuna bussijaam oli mingi 5 km meie majast siis kohale jõudes olin küllaltki väsinud. (ma olin siiski vaid 5) Õnneks oli bussijaama juures mu sõbranna maja ja ma otsustasin tema juurde jõudu koguma minna. Läksin sinna ja sõbranna ema kutsus mindki nende perega sööma. Huvitav kas see ema mind imelikult ei vaadanud. ``Mis sa siis teed siin üksinda?`` . ``Ahh, niisama põgenen`` vms. Aga jah, kui olin söögi lõpetanud märkasin väljas oma õdesid , kes olid mulle järele tulnud. Ohh , seda pettumust ja pisaraid , mille saatel ma tagasi koju pidin minema. ..
Karistada sain ka. Peksa ei saand. Ainult teleka keelu ja ekstra rohimist. Ise ka imestasin, et kuidas nii kergelt pääsesin.

Nüüd, umbes 15 jalanumbrit ja 35 kilo hiljem on mul vahel ikka soov põgeneda. Enam aga mitte kurja Onupoja eest. Nüüd tahaks põgeneda tunnete ja mõtete eest ja vahel ka enda eest. Ja kui vahel tundub, et õnnestubki. Leian end jälle samalt teelt pettumuse ja pisarate saatel koju minemas. Ja taganjärgi ongi just see kõige õigem.


*Täna ma naersin nii, et kõhulihased valutasid. Hea oli.