Kell oli 21.10. Ületasin kiirel sammul vabaduse väljakul teed. Olin juba poolel teel , kui mu kõrval peatus hõbedane mersu. Hõbedased mersud on mu lemmikud, sellepärast ehk jäingi vaatama. Aga see auto ei olnud üldse mu lemmik. Sellel autol oli armatuurlaual suur valge-sinine-punane lipp ja peegli küljes lehvis see kole pruun-oranz lindike. Tavaliselt ei lase ma end neil toredatel riidetükikestel häirida, aga täna on 20. august...Ma aeglustasin oma sammu ja endalegi märkamata vahtisin ma mersu juhti oma kõige kurjema näoga. Sekund hiljem vahtis mersu juht mind sama kurja näoga vastu. Aeg nagu peatus. Seal me siis seisime. Mina ja Hõbedase mersu juht. Meid lahutas füüsiliselt vaid see auto esiosa, aga kui palju meid tegelikult lahutab? Ületasin siis tee ja vaatasin vasakule. Tuhanded eestlased olid kogunenud vabaduse väljaku avamisele. Tundsin sees rõõmuhelki ja ja kiirustasin edasi , et jõuda vaatama Välgu jooksu.
Kas inimvõimetel ka piire on? Korraks tundus, et pole. Nüüd tagasi reaalsuses. On küll piirid.
*Mu parema käe keskmisel sõrmel on Puhhiga plaaster, selline sinine:)
3 comments:
jaa... ega need Georgi lindid-paelad ei ole Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval ning Vabaduse väljaku avamisel just kõige arukamad aksessuaarid, millega end ehtida.
9.58...aga vabaka avamine sakkis, plats ise ilus,aga avamise ainus lahe asi oli ilutulestik ja seltskond!
bolt peaks veel 400 meetrit jooksma ja kaugushüpet natuke harjutama, neli maailmarekordit oleks juba päris kõva...
Post a Comment