Mulle väga meeldib lapsepõlv. Võibolla mulle lapsena see põlv väga ei meeldinud (siinkohal tahaks hirmsasti kellelegi ühe põlve nalja teha, aga las see jääda;)), aga igatahes nüüd, suurena meeldib see mulle väga. Kogu kontsepsioon lapsepõlvest tundub mulle kuidagi müstiline aga samas lihtne, nagu mingi muinasjutumaa oleks. Mul on nii hea meel, et Jumal on lapsed just selliseks loond, nagu ta on. Lapsed on nii siirad ja konkreetsed. Mu meelest suudavad nad kuidagi paremini elada olevikus. Nad ei muretse nii palju sellepärast, mis on tulemas ja samas ei mõtle sellele, mis oli. Nad unustavad kiiremini selle,mis ei vääri meelespidamist. Neilt on ikka nii palju õppida. See on veider, et peab nagu uuesti jälle õppima, sest tegelt on kõik ju olnud lapsed ja olnud just sellised siirad ja konkreetsed.
*Eile nägin muru ja olin nii õnnelik, ausalt. Mõtlesin siis natuke kevadele, niimoodi lihsalt mõtlesingi kevade peale. Ilus. Igatahes, leidisn täna sellise luuletuse:

Kevad on ilus aeg
meid suveks valmis laeb
Meile lilli ta toob
pajudele urvad külge koob

Mõnus lihtne ja konkreetne luuletus mu meelest. Võite siis arvata, kes selle kirjutas.Ta on suhteliselt kuulus tegelt.