Alles ist nicht Klar

Ma ei tea, kas teate seda hetke:
Sööd shokolaadi ja üritad ikka niimoodi viisakalt süüa. Siis shokolaad on ammu juba söödud ja mõne aja pärast avastad, et pükste peal on selline väike plekk. Siis mõttes nagu ehmunult karjud (või noh hüüad)` Mis! Kuidas see siia sai! `Aga tegelt salaja tead, et sa sõid ju enne shokolaadi, ja salaja tead isegi seda , et isegi niimoodi viisakalt süües, kukub imepisike shokolaadi puru maha, mis ei ole ju shokolaadi külge kinnitunud. Ja nii see plekk ju tulebki pükste peale. Aga noh, kes see ikka seda salajast teadmist tahab uskuda, sest niimoodi mõttes imesteda ja hüüda on ju mõnus. Mul küll on igatahes...noh, plekk vähemalt, selline, mille peale mõttes hüüdsin- `Mis! Kust see siia sai!` Eks meil eluski ju tule siuksed pisikesed plekid, mille peale mõttes hüüame- `Mis! Kust see siia sai!` Salaja teades. Aga mõnus on ju hüüda ikka nii.

Ütlesin Kerstile täna saladuse, kui MaHimas (toim. Maxima) toiduvarusid täiendamas käisime.
Ma: See on juba neljas nädal mul joogiletist ainult kellukest võttes.
Kersti: Ei, ma saan täiesti aru. Selline rutiin annab ju sulle turvatunde selles külmas ja ebastabiilses maailmas.

Ma siis korraks mõtlesin ja otsustasin valgele klaarile siiski uue võimaluse anda. Ehk suudab seekord mind üllatada. Elu on ju täis üllatusi. Või mis!