Mõtlesin, et kirjutaks leinast, aga otsustasin, et lähen hoopis magama.

Kui Tiina veel kodus elas, siis tegime tavaliselt peale kooli alati praekartuleid. Mina koorisin ja tema praadis ( nii oli kõigile parem). Siis võtsime oma taldrikud ja läksime telekat vaatama. Mina tahtsin tavaliselt BBC d vaadata , aga allaheitlik , nagu ma olen , jäi Tiina arvmus alati peale ja me vaatasime seebikaid. Isegi kui ma igat lauset mõnitasin ja koguaeg kordasin, kui mõttetu see on, oli ikkagi tore. Mitte seebikate pärast, vaid aja. Minu ja Tiina aja.
Põhjus, miks ma sellest kirjutan: Üleeile tulin koju ja mõtlesin, et teen praekartuleid. Läksin kööki ja hakkasin koorima. Mulle tuli meelde, kuidas oli vanasti olnud... Aga seal köögis, kus me nii tihti Tiinaga koos olime süüa teinud, olin ma nüüd ..üksinda, telekat ma ka enam ei vaata (isegi mitte BBCd). Kurb hakkas lausa. Miks , mai tea. Võibolla oli põhjus selles, et natukese aja pärast tundsin kõrbelõhna ( Ega ma asjata vanasti ainult ei koorinud kartuleid), või hoopis selles, et ei suuda lahti lasta asjadest, mis on head...
Keegi(ma ei mäleta enam kes) ütles mulle hiljuti , et ära vaata tagasi. Loomulikust reaktsioonist vastasin, et ma ei vaatagi! ja hetke pärast ma lisasin..JU.
Ma arvan, et ma pean tagasi vaatama, aga ma ei tohi teha rohkemat. Ma ei tohiks kramplikult hoida kinni millestki, mida enam ei ole. Isegi kui see on hea. Sest hea , mis oli, ei pruugi saada heaks , mis on.
Las siis hetked, mis olid, jääda nendeks, mitte saada deformeerunud hetkedeks olevikus.
:)

Ma ootasin Jehoovat
suure ootusega;
ta kummardus mu poole
ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles
õuduse august
ja paksust porist
ning asetas mu jalad
kaljule
ja kinnitas mu sammud.
Ta pani mu suhu uue
laulu,
kiituslaulu meie Jumalale.
Ps.40:2-4


Minu jõulud.

Lumi. Ja pori. Ja lumi.

Mitmendat päeva juba
vaheldub valge ja must,
kiire, kiire ja aeglane
piin.

Klaverihäälestaja,
tule kinnita, et
do, mida kuulen, on do,
too, mida näen, on too,
Sina oled Sina
ja see.

Doris Kareva

:)

Meil käis täna pühapäeva kooli tunnis üks poiss, kes pole varem käinud- Jaanus. Ta rääkis meile , mis on tema elu suurimad soovid. Tahtsin neid teiega jagada.

* Saada supermeheks
*Olla nähtamatu
*Käelabast tuld välja lasta
*Lennata
*Et ta isa sureks koos temaga
* Ja saada suurena ingliks, et aidata kõiki tüdrukuid

Väga suured soovid ühe kuue aastase poisi kohta. Aga siirad. Mõelge, kui palju on vaja usku vaid selleks, et midagi niisugust julgeda soovida ja välja öelda. Hämmastav... Minul ei ole sellist julgust.

Aga lennata tahaks küll.

Kui on selline päev, et tahaks tunda, et maailm hakkab vaikselt kokku varisema ja midagi pole nagu hea. Tahaks lihtsalt kerida end teki sisse ja tunda. Tahaks sulguda maailma, mis ei lase ühelgi heal mõttel ligi ja ainus, mis saab mu tundmist segada, on krampi tõmbunud jalad, mis nõuavad asendi muutmist. Aga sügaval sisimas ma tean, et see pole nii ja ma pean valima , mitte nii tunda. Tegelikult pole mul ju õigust nii tunda, rääkimata põhjusest. Arvan , et Saatan tegutseb inimestes kõige rohkem just emotsioonide kaudu. Kui nõrgaks muutub inimene, kui teda hakkavad juhtima ta tunded. Ega Saatan rumal pole, ta hiilib vaikselt sinna maailma, kust me Jumala kõrvale oleme lükanud ja hakkab märkamatult tegutsema.
Nüüd on kaks võimalust: Kas ma juhindun oma sisetundest ja hakkan tundma, seda mida ma arvan tahtvat ja enda jaoks parim olevat või ma juhindun Jumalast ja valin mõistusega, mida tunda.
Ja isegi kui ma pean 20 korda ``Oh happy day``d kuulama, valin ma täna teise variandi.
Sest pole midagi ilusamat kui Tema:)

Ma lähen nüüd pannkooke tegema:)

:)