Tulin lõkkeplatsilt tagasi ja vaatasin , et taevas oli ilusasti siniseks värvunud ja päikesekiired paitasid armsati lehti. Umbes tunnike oli veel jäänud päikeseloojanguni. Kui lapsed hakkasid oma päeva ajalehti tuvustama , otsustasin välja hiilida, et püüda oma päike. Võtsin kaamera kaasa ja kui uks sulgus mu järel, jooksin. Mai tea miks. Kartsin vist, et kui ma kõndides järveni jõuan on päike kadunud. Jõudsin veepiirini ja päike oligi juba puude varjus. Aga ma polnud kurb. Ma jõudsin oma sillale, istusin, vaatasin oma päikese kuma oma järvel ja korraks oli rahu.
Mitte minu rahu. Jumala rahu.


Muide, ise ka mõtlesin, et appi, mis minuga juhtunud on! Aga siis tuli Rauno ja ütles, et ma olen Padakonn. Ja kõik oli omal kohal.:)

tuulevaiksel ööl

Mille järgi sa tunned ära ühe eestlase?

Kui sa kohtad kedagi juuli alguses ja ta alustab vestlust lausega, ``kas sa laulupeol käisid``. Alateadlikult sellepärast, et see keegi ise juhuslikult käis ja ta tahab vaid rääkida, kui ühes eestlased tegelikult korra kahe aasta tagant hingavad. Või siis , sinu vastusele ``Ei``- ta pillub küsimuse `´Miks? `` sellise hooga, et sul on tunne, nagu oleksid ta ema tapnud. - Siis seisab su ees tõeline eestlane.

Ma kohtsain täna päris mitut. Aga õnneks mind ei pillutud. Sest salamisi olen ka mina tõeline eestlane. Selline, kellele need kolm värvi ikka vahel tähendavad rohkem, kui mõnele ameerika turistile ja kelle arust kama ei ole rõve.

Huvitav, kas suitsupääsuke oleks suitsetatult maitsev?

Kell on 4 pärastlõunal ja ma avastasin, et ma pole täna ühtegi sõna rääkinud. Mõtlesin siis, et äkki on mul just täna hääl ära ja ma ise ei teagi seda.See oleks küll raiskamine. Aga kuidas siis seda kindlaks teha? Mõtlesin, et alustaks vestlust endaga, kuid siis tuli meelde, et ma olen palju maganud ja ei saa ajada unepuuduse süüks oma veidrat käitumist. Otsustasin laulda. Milline pettumus, mu hääl oli alles. Ja mul olid sellised lootused!

Märkasin just, kuidas taevapisarad aknaklaasile kukkusid. Lähen ja jooksen ära kaugele. Ja siis jälle tagasi.

Üks tüüp kirjutas (mul ei tule ta nimi tõesti meelde hetkel): ``Minu arvates on inimesed jultunud, kui nad ütlevad, et ma olen sügav ja siis üritavad mind 5 minutiga tundma õppida. Tegelikult ma ei ole sügav. Olen väga lai. Ja minu ümber ringi tegemine võtab kaua aega.``

See on huvitav, et inimesed on nagu veekogud. Mõni on nagu jõgi, kärestikuline. Nii kiire, et ojake ei jõua järele. Teine on nagu bassein. Vahel ajab silmad kipitama, aga muidu selge.
Palju ütlevad, et ma olen sügav, tundmatu ja mõistmatu. Nagu rabajärv. Aga tegelikult, arvan ma , et olen hoopis nagu porilomp. Tegelikult väga madal, aga keegi ei taha sinna sisse astuda, sest jalad saavad muidu märjaks. Nii ma siis istun ja armastan vihma, mis mind toidab. oodates kedagi, kes vaevuks panema kummikud jalga ja püüdma väikeseid porikalakesi, mis tegelikult on olemas!

Kui mina alles noor veel olin...

Selline ilus, blond tüdrukutirts, siis uskusin, et kui ma leian sirelipõõsast viie õielehega õie ja selle ära söön, siis saan midagi soovida ja see täitub.Ja kui leian kuue või seitsmega, siis täitub see kohe eriti kindlalt! Nii ma siis veetsin vahel tunde sirelipõõsa juures, otsides oma õnne. Vahel leidsin, vahel mitte.Kui leidsin , siis sõin õie ära, soovisin midagi ja olin õnnelik, et nüüd saavad mu soovid ka reaalsuseks. Õnneks olin nii rumal ja unustasin alati , mida ma soovisin, sest vastasel juhul oleksin arvatavasti pidanud pettuma.
Täna koju tulles, kõndisin ühest õitsevast sirelipõõsasat mööda. Aga seekord ma ei peatunud. Ei mõelnudki õnnele, mis mind sirelipõõsas oodata võis. Mõtlesin vaid mutatsioonile, mille tulemusena on mõned õied väärakad. Ma arvan, et mõni ilus, blond tüdrukutirts lööks mind sellise mõtte peale ja otsiks edasi, uskudes sellesse väärakasse sirelisse kogu oma siira südamega.

*Sööme ennast paksuks
-davai!

Iga kuu otsitakese Google otsingumootori kaudu 31 miljardit korda.
Aga kes vastas kõigile nendele küsimustele enne Googleit?

Kas inimesed olid siis targemad või hoopis lollimad, et neid ei huvitanudki sellised küsimused. Inimestel on vajadus info järele. Tahaks lihtsalt võimalikult palju teada.Küll siis alles oleksin tark! Aga kas ikka oleksin? See, et ma tean, millal asutati esimene peedisuhkrutehas, ei tee ju mind targemaks kui seda on 2. klassis õppiv Kati. Kes siis on üldse tark? (noh, mare on!) See sõna on tegelikult üsna huvitav. Ehk on see nagu evolutsioon. Alguses olen loll, siis targem ja siis lõpuks tark . Aga siis peaksin juba Jumal olema. Nii, et põhimõtteliselt pole ikkagi keegi, v.a. Jumal , tark. Mõned lihtsalt kalduvad rohkem targema poole, mõned lollima. Oma valik.

Täna kirjutasin Google otsingusse: colon cancer.

Ps: esmaspäevad on kuidagi meeldivad viimasel ajal.
Ps1: mõnikord on tunne , et olen ikka nii patune.
Ps2: mis sa ütled, kui sa ärkad öösel üles ja näed telekat hõljumas?;)