Oii, kuidas mulle meeldib sügis. Mulle pole see üldse varem meeldinud, aga sel aastal tuleb sügis teisiti. Ehk sellepärast, et pool aastat on mul suve olnud, mis on äärmiselt tore ikka, aga kui ma mõtlen sellele, et saan varsti panna lõpuks salli kaela ja kindad kätte, tekib hea soe tunne. See meeldib mulle ka veel sügise juures, et saan suvaliselt puu pealt natuke liiga haput õuna võtta.
Selles mõttes on ikka hea, et sel aastal on nagu teisiti kui eelmistel aastatel. Muidu on vahepeal siuke tunne, et asjad ei muutu üldse. Aga nüüd nagu see Sügis järsku ise andis mulle usku. Et asjad tõepoolest ju muutuvad, kui suhtumine muutub. Nii hea ikka.

Täna ostsin poest hästi palju sokke ja sain nad siukses jõulukilekotis. Punane ja lumehelvestega. Peal oli veel- best gifts from C&A. Väga huvitav muidugi, kuidas nad üldse teavad, kuidas lumehelbed välja näevad. Võib olla googledasid, igatahes väga tõetruud. Järgmine kord prooviks siin osta juulis villaseid sokke, äkki saab lumememme kauba peale.
See on nagu see jäääära laul- patune mõte. Kus on lause- soovin , et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi. Kaks asja mis nagu kokku ei käi lihtsalt praktikas, kunstis jah, aga mitte elus. Ühe korra käisin talvel saunas ja siis läkisn lumme ka, valge oli küll, aga mitte kohev, sain päris mitu verist haava omale. Aga õnneks nüüd on mul ju portugali sokke palju vähemalt, mis on ju loodud sellise tõetruu lume jaoks!

Kõige suurem šokk mu jaoks siia tulles oli avastus, et portugaallased on sama ebaviisakad kui eestlased. Täpselt samasugused! Mina pean alati esimesena tere ütlema naabritele. Mina olen see viisakas ja tore siin, ja ise olen eestlane. Siuke vastuolu lihtsalt. Mu lapsepõlve unelm, et kõik välismaa inimesed on toredamad kui eestlased, sai murtud. Noh, hea tegelt, ma pole veel Venemaal käinud. Kui oleks sinna enne läind, siis oleks võib olla sügavamad haavad.

Üks kõige raskemaid raskemaid asju mu jaoks oli see: Neil on 3 tervitust, mida öeldakse päev läbi. Esimene on Bon Dia, mis on kuni kella 12 päeval, siis on Boa tarde , mis on siis pärastlõuna kuni 5 ja lõpuks Boa noite, mis on siis õhtu ja öö. Ma ikka veel ei saa pihta, et kas ma pean täpselt alati vaatama, et kui kell saab 12:01, siis enam bon dia ei või öelda, ja kui ma ütlen, kas siis olen süüdi kohe. Seetõttu olen ma ikka veel ebakindel ka naabrite suhtes, ütlen tavaliselt vaikselt, et nad ei kuuleks, kui valesti ütlen ja parem naeratan rohkem ja kui on eriti ohtlik aeg, siis teen ta noogutuse natuke peaga. Poes aga ootan alati ära, et poemüüja ütleks enne, avalik koht ikkagi. Ainult kui hästi hilja lähen , siis ütlen sellise kindlusega, et eile üks müüja tegi veel mingit nalja mulle, mille peale ma siis ka kaasa naersin, sest ma ikkagi ei taha ju süüdi olla.

Ma võin ju neid mõnitada, nalja teha ja öelda, et and on imelikud, sest and on. Aga samas olen ka mina, ja see tõttu on mul ikka hea meel, et sain siin olla natuke aega, tutvuda inimesetega, kelle nimed mul arvatavasti enam aasta pärast meeles pole, kuid kusagil sisimas ikka tunnen, kuidas see maa ja need inimesed ka mind muutnud on... loodan, et parema poole. Maailm on ikka huvitav küll.
Hea , et mul kodus siis travel channel ikka ustavalt ootab. Nagu lemmikloom, võiks öelda.

Mõnikord ikka tahks kohe täitsa ära muutuda. Siukseks hästi heaks, niimoodi kohe järsku ühe hetkega. Aga see vist poleks õige, mis need teised hetked siis peale hakkaksid...nojah.

Ma arvan, et ma harjuks siin ära küll, kui ma tahaksin. Ma juba olen natuke nende moodi küll, lähen punase tulega, ilma süütundeta üle tee, kui autot ei tule, sest keegi ei oota siin rohelist, pole eriti mõtet lihtsalt, sest iga väiksemgi tänavaületus omab valgusfoori. Ma oskan juba suurepäraselt ülpingutatud rõhuga teises sõnas öelda Bon Dia, nagu oleks seal 5 i-d aga pole. Seda muidugi veel salaja neid mõnitades, aga noh, ma ju ütlesin, et võiksin harjuda, kui tahan, eks siis tuleks see siirus ka ajaga. Isegi selle tervitamismusi asjaga harjub, alguses oli ikka veider küll natuke, aga nüüd pean ikka ettevaatlik olema, et Eestis musitama ei hakka. Või noh, tegelt ei hakka ikka.

Teistmoodi oleks elu kui ma oleks tulnud siia, et jääda. Eks välismaal oleku juures ongi nii, et kui sa tead, et ei jää elama siia, siis ei lase ka enda sisse seda riiki nii palju. Siuke nagu vabadus on. Ei teki seda kohustus tunne, et pead sobima ja olema nii nagu nad. Võid vabalt olla just see, kes oled ja salaja neid mõnikord mõnitada. Kui aga oleks sees mõte, et jääks elama siia, siis tekiks ka seotus ja kohustus koos sellega. Vastutus ehk isegi. Ja ükskõik kui klišee see Väike Prints ka pole, siis ma arvan, et sa oled vastutav selle eest, mille või kelle sa taltsutanud oled. Olgu see siis saar või manner või hoopis inimene.

Nali naljaks

Meil haiglas ühendati meeste uroloogia ja ortopeedia osakonnad. Portugaallased on ikka väga uhked oma huumori üle. Tavaliselt see väga kvaliteetne pole, aga pean tunnistama, et mõnikord on mainimist väärt. Ja see on küll mainimist väärt, et haiglapersonal vähemalt üritab palju nalja patsientidega teha, mis mu meelest on eestis ikka suht tagasihoidlik, võiks ju rohkem. Ma küll kavatsen just selles vallas midagi muuta, kui ma peaks haigals kunagi töötama.

Päeva tsitaat: `` As you can see from this x ray, the patient is screwed. ``

Täna sain olla pool tundi venelane. Üks vanem patsient, kes oli natuke ka disoriented ei saanud aru, kus asub Eesti ja et elu lihtsamaks teha, ütles mu juhendaja talle, et olen Venemaalt. Sellest sai see proua hästi aru ja isegi natuke vist süüdistas mind Nõukogude liidu pärast. Õnneks ma ei saanud tast aru eriti.Imelik tunne oli küll natuke. Mitte, et mulle venelased ei meeldiks, lihtsalt ma ei tahaks olla ei venelane ega soomalne ega lätlane. (mulle meeldivad ju mu varbad, nagu nad on). Ma olen ikka eestlane. Üritan siin ka rohkem välismaalase moodi välja näha, aga ei tule välja. Koguaeg tullakse rääkima ja küsima portugali keeles midagi. Kui viitsin siis ütlen: Eu não falo portuguĕs, kui ei viitsi siis naeratan ja ütlen-Não sei.

Lõpuks see proua natuke rahunes, võttis mult käest kinni ja ütles, et mul on ilusad silmad. Ma andsin siis talle andeks.

Nälg&Janu

Mulle meeldib süüa väga. Aga söömisel on ka erinevaid vorme. Eelkõige meeldib mulle süüa aga siis, kui mul on eriti tühi kõht. Kui olen pikalt juba söömata olnud, (no mitte nagu paastunud, sest pärast seda süüa on teine asi) nii terve päeva nt, kõht on mega tühi ja siis lõpuks saan midagi süüa. See hetk kui ma esimese ampsu saan võtta ja siis tean, et mul on veel toitu, et oma vajadust rahuldada, vot see hetk on imeline. Samamoodi on joomisega. Eriti hästi tunnen seda, kui lähen jooksma ja pudelit kaasa ei võta ning ilm natuke soojem on. Koju jõudes ja veepudeli võttes, tunnen ma jälle seda sama imelist hetke. Kui ma aga praegu võtaks laualt selle sama veepudeli ja jooks. (proovin siis...) Ei, pole imeline. Ja ma jätan praegu kõrvale kõik need professionaalsed ``kui sul on janutunne, siis on juba hilja`` jutud, mis on tõsi, aga need kahjuks rikuvad mu aju nägemise vaatevälja. Mulle meeldib mu janu ja mulle meeldib mu nälg. Aga mitte mitte nende enda pärast, vaid sellepärast, et ma saan neid rahuldada. Ma arvan, et siuke janu ja nälg, mille rahuldamine toob imelise hetke, peaksid olema igal inimesel elus. Janu ja nälg elu järgi, võiks öelda. Aga päris nii ei saa, siikohal peab olema täpsem. Mina usun, et õige oleks kui igal inimesel oleks janu ja nälg armastuse järgi. Tegelt, see hetk on imeline! Ja kui sa arvad, et olgu sul ongi see janu ja siis jood ja siis ta on läinud... no siis mine jälle jooksma! See on seda väärt.

``What exactly is the iliotibial band? It's not a jazz group whose members tap in time to their music with their tibias.``
Vaene mees, kes selle nalja välja mõtles. Või naine, ma arvan, et mees siiski.