Wednesday, 3 September 2008

Little white shadows, blink and miss them

Teate, ma olin unustanud mis tunne on olla vihane ja haavunud korraga. Ja täna tuli mulle meelde. Ei , Mare, mitte selle pärast. See juhtus koolis. Mu venekeele õpetaja kohtles mind ebaõiglaselt ja solvas sellega mind. Ma ei hakka täpselt rääkima, mis juhtus, aga võin öelda, et isegi sellised asjad aitavad mul mõista paremini ennast ja...elu. Olles oma emotsioonidest üle saanud ja mõtlesin välja , kuidas saan mina hoopis asja paranda, kuigi ei leia , et mina oleksin süüdi olnud, aga see polegi ju tähtis, kes on süüdi või mitte. Mina pean lihtsalt usaldama selle Jumalale ja mitte laskma kibedusel oma südant üle võtta, ükskõik kui raske ta vastu võidelda ka poleks. Usun, et ilma Jumalata ei suudaks ma seda, aga õnneks ``suudan ma kõik Tema läbi, kes teeb mu vägevaks``...Just vägevaks , et minna vastu kõigele, mis ei tule Jumalalt...ja seda on palju..
Mu sõbranna msni nimi oli täna: Kui pettumused on ainsad, mis mulle pettumust ei valmista. Mõtlesin siis natuke pettumuste peale.. Kuidas tekivad pettumused? Pettumus saab tekkida siis, kui sul on selge ettekujutus, visioon millestki sulle olulisest ja see ei lähe nii, nagu sa olid plaaninud. Kas see tähendab, et need olid minu plaanid ja mitte Jumala omad? kas ma ei usalda Teda järelikult täielikult? Aga kuidas ma üldse tean siis, mis on Jumala plaan? Kas ma saan siis seda teada alles siis kui asi on juba õnnestunud või ebaõnnestunud?...Nii palju küsimusi...
Ma palvetan ja proovin leida vastused oma küsimustele, sest ausalt hetkel ei saa ma midagi aru...ma kardan, et usaldan teda liiga vähe oma otsuseid tehes...Äkki kõik need visioonid, mis mul on , ei ole Loojalt ja siis kui jõuab aeg kätte , siis ma ...Pettun..

Ma ei taha pettuda, see ei ole eriti tore.

5 comments:

Iiris said...

Mina ei taha ka pettuda! Seepärast tuleb vähe plaane teha, siis saab vähem haiget.

Liis said...

Pettumine ei ole küll tore, kuid vahel on see vajalik. Siis näeme jälle asju nii nagu peaks.
Armastan sind, Aveke!

Mare said...

Eksole - vahel tahaks nagu otsustada, et ei teegi mingeid plaane ja ei looda midagi, aga IKKAGI see on nii loomulik meile, inimestele. Ja tegelikult, kui järele mõelda, see ongi ainuõige. Jumal ju ei ütle meile alati täpselt, mida ta tahab, et me teeksime - selleks on meile antud ta sõna, kust me peame ise vajalikud asjad välja lugema. Ja vahel ikkagi teada saama, et on ikkagi keegi, kes teab meist paremini:)
Musi-musi, kallike! Räägime peagi su olukorrast?
;)

oh-happy-day said...

:)
Nii tore, mõtlesin, et ei kontrolli, kas Ave kirjutanud, aga vaatasin ikkagi truult ja mis välja tuli, kirjutasidki, mis üllatust:).
Aga jah, pettumusi tuleb kindlasti, need tulevad inimeseloomusest ning kahtlustan ka, et sa.....-lt, sest talle meeldib, kui inimesed muutuvad negatiivseks ja ei näe ebaõnnestumistes Jumala plaani ja õpetust ja väljapääsu. Aga ma arvan, et plaane peab tegema ja ennast ei tohi raamidesse panna, sest kardetakse.
Mäletad küll, PEAB OMA RAAMIDEST VÄLJA ASTUMA, ET TÄITA JUMALA PLAANI NING JUST SIIS TULEB K...T JA TAHAB, ET ME PETTUKSIME JA EI VIIKS JUMALA PLAANI ENAM EDASI.
Jumal õnnistagu sind!

Liis said...

Ave, ma ikka armastan sind nii väga. Ainult sina suudad igale poole bioloogia sisse tuua! Ja me peame kindlasti veel nii tsättima. Nii hea oli!