Kuna ilm on minu arvates Eestis üks väga oluline teema ,siis mõtlesin, et puudutan ka oma blogis seda;)
Ühel hommikul , kui ma selle peale , et mu varbad külmetasid, üles ärkasin ja värisedes akna kinni lükkasin, mõtlesingi ilma peale. Esimene tunne, mis mind valdas, oli kindlasti ebamugavus-ja pole ka imestada. Sellest tundest aga kinni haarates, hakkasin mõtlema, et nii halb ikka, et külmaks läks. Panin siis käpikud kätte ja astusin karmi reaalsusesse. Enne jõudisn veel raadiost kuulda, et kraadiklaas näitab Pealinnas 1. kraadi. See omamoodi hirmutas mind. Ilma kirudes ja käsi kokku hõõrudes elasin pool päeva üle. Hiljem istusin soojas bussis, tuttavas ummikus ja vaatasin inimesi, kes kiirel sammul möödusid. Ja siis tuli mulle meelde. Inimestel, kes minust möödusid olid kõikidel põsed külmast nii armsasti roosad, nagu roosinupud. Seesama külm, kelle vastu ma olin terve päeva emotsionaalselt ja füüsiliselt võidelnud, tõi mu näole naeratuse. Ja see naeratus ei lahkunud ka siis, kui astusin soojast bussist tagasi reaalsusesse, mis enam ei tundunud karm, vaid hoopis rõõmus.
:)
4 comments:
Nii hea, et sa ikka olemas oled!
awww, nii nummi :)
Kas ma olen sulle juba maininud, et mulle meeldivad need sinu uutmoodi postitused v2ga. Ja m6tle seda ka, harjutad nii kirjandiks ka ju tegelt ning meie elu teed ka ilusamaks.
Kalli!
Nii m6nusalt positiivne - tubli oled:)
Post a Comment