5.

Et mul lihtsam oleks oma väljakutset täita, otsutasin teha nii, et ühe postituse teen enne kolmapäeva ja teise siis millalgi peale kolmapäeva. Arvasin, et selline plaan aitab mul end väheke distsiplineerida.
Täna ma siis mõtlesin, mida kirjutada. Midagi head peab ju olema. Mõtlesin juba mitu postitust peas välja, ükski neist polnud aga piisavalt positiivne. Kas pole mitte haletsusväärne, et ma pean midagi sellist üldse mõtlema? Aga kuidas siis kirjutada päikesest, kui maailm su ümber ütleb, et pilved on liiga tihedad. Ja läbi nende pole lootustki kiirekesi näha.
Aga siin ongi kahjuks vastuolu- Lootus on ja see on palju tugevam, kui ükskõik, missugune ümbritsev sumin, mis tihti nii tõeline tundub.

Ma ei pea nägema päikest, et teada, et ta on olemas.
:)

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt armastada.