Kui on selline päev, et tahaks tunda, et maailm hakkab vaikselt kokku varisema ja midagi pole nagu hea. Tahaks lihtsalt kerida end teki sisse ja tunda. Tahaks sulguda maailma, mis ei lase ühelgi heal mõttel ligi ja ainus, mis saab mu tundmist segada, on krampi tõmbunud jalad, mis nõuavad asendi muutmist. Aga sügaval sisimas ma tean, et see pole nii ja ma pean valima , mitte nii tunda. Tegelikult pole mul ju õigust nii tunda, rääkimata põhjusest. Arvan , et Saatan tegutseb inimestes kõige rohkem just emotsioonide kaudu. Kui nõrgaks muutub inimene, kui teda hakkavad juhtima ta tunded. Ega Saatan rumal pole, ta hiilib vaikselt sinna maailma, kust me Jumala kõrvale oleme lükanud ja hakkab märkamatult tegutsema.
Nüüd on kaks võimalust: Kas ma juhindun oma sisetundest ja hakkan tundma, seda mida ma arvan tahtvat ja enda jaoks parim olevat või ma juhindun Jumalast ja valin mõistusega, mida tunda.
Ja isegi kui ma pean 20 korda ``Oh happy day``d kuulama, valin ma täna teise variandi.
Sest pole midagi ilusamat kui Tema:)

Ma lähen nüüd pannkooke tegema:)