Kell on 4 pärastlõunal ja ma avastasin, et ma pole täna ühtegi sõna rääkinud. Mõtlesin siis, et äkki on mul just täna hääl ära ja ma ise ei teagi seda.See oleks küll raiskamine. Aga kuidas siis seda kindlaks teha? Mõtlesin, et alustaks vestlust endaga, kuid siis tuli meelde, et ma olen palju maganud ja ei saa ajada unepuuduse süüks oma veidrat käitumist. Otsustasin laulda. Milline pettumus, mu hääl oli alles. Ja mul olid sellised lootused!
Märkasin just, kuidas taevapisarad aknaklaasile kukkusid. Lähen ja jooksen ära kaugele. Ja siis jälle tagasi.
7 comments:
Sa oled üks imelikumaid inimesi, keda ma tean, aga sellepärast sinuga koos alati nii toregi ongi! Ja selle vihmaga seoses, et Jumal nuttis täna vist südamest, sest need krokodilli pisarad tahtsid autoklaasid lausa puruks teha. Mulle ikka üldse ei meeldi vihm.
Armastan. ;)
MUlle väga meeldib olla toas, kui õues vihma kallab.
a mulle jälle õues.
vihmaga õues olemine on mu lemmik tegevus;) peaks seda kunagi koos tegema;)
Mulle ei meeldi väga vihmaga õues olla, peamiselt sellepärast, et enamasti hakkab siis külm, kuigi jah, ega vihm otseselt selles süüdi pole, ikka see külm:P
Ma mõtlen vahel, et kust ma tean et ma olen üleval kui und nähes ju ei saa aru, et magad - kuidas ma siis saan kindel olla, millal olen üleval ja millal mitte?! ...nii et iga hetk põhimõtteliselt võime ärgata ja avastada, et paljugi meie elust on olnud uni ja vabalt võime olla tegelikult 6 aastased, kes peavad sügisel esimesse klassi minema, kui me enne uuesti üles ei ärka. Igal juhul igal ühel omad hirmud, aga hääle kaotamine on ka kole, või siis tore või siis jah.
See on üks tõeline ande raiskamine, kui sa ei kirjuta.
Post a Comment