Üks tüüp kirjutas (mul ei tule ta nimi tõesti meelde hetkel): ``Minu arvates on inimesed jultunud, kui nad ütlevad, et ma olen sügav ja siis üritavad mind 5 minutiga tundma õppida. Tegelikult ma ei ole sügav. Olen väga lai. Ja minu ümber ringi tegemine võtab kaua aega.``
See on huvitav, et inimesed on nagu veekogud. Mõni on nagu jõgi, kärestikuline. Nii kiire, et ojake ei jõua järele. Teine on nagu bassein. Vahel ajab silmad kipitama, aga muidu selge.
Palju ütlevad, et ma olen sügav, tundmatu ja mõistmatu. Nagu rabajärv. Aga tegelikult, arvan ma , et olen hoopis nagu porilomp. Tegelikult väga madal, aga keegi ei taha sinna sisse astuda, sest jalad saavad muidu märjaks. Nii ma siis istun ja armastan vihma, mis mind toidab. oodates kedagi, kes vaevuks panema kummikud jalga ja püüdma väikeseid porikalakesi, mis tegelikult on olemas!
5 comments:
üüüüüü, nii kaunilt kirjutatud:), porilompuke
Hmm, ma ei ole tegelikult väga nõus sellega, et inimesed on nii erinevad. Minu meelest on inimesed oma erilisuses täiesti võrdsed, lihtsalt nad ei ole endas kogu sügavust ka veel ise leidnud või siis ei näita seda teistele välja. Palju põhjuseid võib olla, aga porilomp ei ole meist keegi, lihtsalt vahel võib nii tunduda:)
Ma ise mõtlen, et oleks äge olla nagu Vaikne järv Elvas:P
lemmik! :D
Nii armas kirjutis :)
see jutt meeldib mulle väga! sul on annet, palju annet!
Post a Comment