Ma tahaks kirjutada Maist. Mitte kuust, sest detsember on ju ometi ja varsti on jaanuar ja aasta uus, aga see on teine teema ja üldse mitte see. Mai.

Ta on üks kõige armsamaid inimesi mu maailmas.
Täna kõndisime Kaljust Tiina poole (jah, me kõndisime tallinnas- ma tean, vau!) Kui te olete ehk tähele pannud siis on päris mõnusalt lund igal pool, nii et kõndimine isegi on juba omaette nagu tegevus, no ma mõtlen, et selles mõttes, et pead nagu mõtlema selle peale, sest tavaliselt kui kõnnid,siis nagu ei mõtle selle peale, et kõnnid, aga täna pidi mõtlema, et kuhu oma jalakese paned nüüd ja nii...Siis me kõndisime mare , I , mai ja siis minuga..ja mõtlesime ka. Pidime siis ületama mitme rööpalise raudtee. (kes ei tea, siis see on nii , et on nagu üks rongiteeke ja siis mõne meetri pärast tuleb jälle üks rongiteeke) siis, kaugelt nagu nägime, et see tõkkepuu läks alla ja punane foor hakkas vilkuma. Siis oli selge, et me enam üle ei jõua. Aga meie õnneks ei tulnudki mingit hirm pikka kaubarongi Idanaabritelt ( teate selline, et `teeme mängu, loeme need vagunid ära. Ok. 67, 68...109..jne) tuli vaid selline üks väike vedurike nagu. Nii, siis oli nii, et I ja mare nagu olid ees ja läksid üle raudtee ära ja mina ja siis mai olime veidike tagapool. Olime siis kahekesi peaegu rööbaste juures kui tõkkepuu hakkas alla jälle minema ja ma ütlesin: `oi, näe rong tuleb jälle `(ma arvan, et ütlesingi täpselt nii ja siis sellise tasakaaluka, neutraalse hääletooniga, võite nagu ette kujutada) Aga rongi polnd kusagilt näha ja siis ütlesin nii :`Tule, jookseme üle!` (vb ka natuke teistmoodi, aga ma usun, et ikka peaaegu nii) Aga mai ütles hoopiski nii: `Ei, ma ei julge` ja siis mina ütlesin vastu nii:` Tule kähku, kuskil pole ju rongi!` Ja jooksin ise samal ajal üle, või noh võin isegi öelda, et tegin nagu kiirkõndi, mis olid segatud paar jooksusammuga. Aga Mai jäi sinna seisma ja ütles:`ei, ma ei tule`. Siis, ma olin juba teisel pool ja mai oli esimesel pool ja ootas. Rongi tõesti ei tulnud, aga mai ootas. Natukse aja pärast tuli seesama väike vedurike ja sõitis tagasi. siis kui vedur oli ohutus kauguses mu kallikeset, siis ta tuli teisele poole ja kõndisime koos edasi.
Mõned võivad arvata, et mai on lihtsalt arg, sest tegelt ta oleks ju jõudunud vabalt ja ohutult koos minuga üle joosta. Aga mu meelest on mai ka tark ( kuigi veits arkpüks on ta tõesti:P). Sest kas polnd mitte meie oma eesti vanarahvas, kes mõtles välja tarkustera- Parem karta kui kahetseda! Aga isegi kui ma jägmisel korral ikka samamoodi jooksen üle, siis maiu on ikka mu meelest nii armas ja tema argus tegi mind täna nii rõõmsaks:D
Aga kui nüüd võtta see lugu ja mõelda natuke sügavamalt elule, siis tihti on nii, et see kiirustamine ja riskimine, mis tundub ju nii `Oh, ma jõuan vabalt üle!` ei pruugi üldse head teha. Kas poleks mitte targem seista tõkkepuu taga, kui see on all ja oodata, millal see jälle tõstetakse üles, andes märku, et nüüd on õige aeg ja kui sa nüüd üle lähed, on suga kõik korras.

Et siis: Ma näen sind:D aga see ei ole üldse see teema tegelikult