Hetkel toimuvad olümpiamängud on mu meelest väga huvitavad, sest nad võivad sulle nii mõndagi õpetatda. Näiteks olen mina hakkanud mõtlema, et olen hoopiski norrakas tegelt. Igakord kui norra sportlastel hästi läheb, läheb ka mul. Kui Björgen sprindi võitis olin ma sama õnnelik, kui just mitte õnnelikum , kui Krsitiina hõbeda sai. Kui Steira suusavahetuses jälle neljandaks jäi oli mul tunne, nagu ma oleks neljandaks jälle jäänd( ma tean seda tunnet küll, väga valus on). Ja kui Svindal SG võitis , tuli mul ikka pisar silma ka..no, peaegu ikka! Novot, vb on see sellepärast, et eestlasi lihtsalt pole , kes mul emotsioone tekitaks ja eks neid emotsioone on ikka vaja ju. Aga noh, eks ma ikka täiesti tuim polnud ka täna , kui peale originaaltantsu eesti paar viimasele kohale jäi. kurb. Aga mis seal ikka vähemalt mul oli GB paar, kes tantsis J. Cashi laulu` I`ve been everywhere man` laulu järgi kantrit.
Nagu te aravata võite ,siis mulle meeldib väga olümpia .Mulle meeldib rõõmustada koos võitjatega ja kurvastada kukkujatega. Mõelda, et just minu sportlane sai kulla, kuigi tegelikult pole me isegi samast riigist, aga vähemalt nii mõelda on hea.

*Kui ma kunagi bobikelgutajaks hakkan, siis hakkan kindlasti kahemehe ( või noh, naise) kelgus tagumiseks sõitjaks. Miks tagumiseks? Tagumisel on nii, et tema alguses hüüab siis.. ( no ma täpselt ei teagi nüüd, mida, aga ma mõtlen siis mida ma hüüakas) ma arvan, et hüüaksin igas erinevas riigis selle riigi keeles midagi. Nt kui ma siguldas peaksin harjutama (see on eestile kõige lähem kelgurada) siis hüüaksin `salde jums!` Siis ma lükkaks kelgu lahti ja me jookseks kiirestikiiresti. Siis natukese aja pärast me hüppaks kelku ja mina (tagumine sõitja siis) paneks lihtsalt pea alla põlvedele ja siis niimoodi sõidaks seal 150 km/h, samal ajal kui eesmine sõitja peab pea püsti hoidma ja juhtima. Ma saaks isegi põhimõtteliselt tukkuda seal, keegi ju ei saaks aru kui mul pea nagunii põlvedel on. Ma arvan, et teeks isegi omale eesmärgiks, et selle 50 sek jooksul magama jääda, et kas see oleks füüsiliselt üldsegi võimalik.

Lucid Living

Üks mu teooria on siis selline: (Illustreerin seda looga)
Pühapäeval hakkasin tallinnast tartu poole tulema.(mõne jaoks minema, mulle hetkel tulema) Mõtlesin juba kahese rongiga tulla, aga kahjuks (või samas, õnneks või noh mis iganes) ma ei jõudnud sellele ja ei jõudnud ka viiesele ja jõudisn hoopis kaheksasele. Niisiis, kuna ma olen juba üpris kogenud selles tartu-tallinn-tartu rongisõidus, siis tean täpselt, et kui tahan saada istekohta akna all kaheksasele rongile, pean kindlasti kolmveerand perroonil olema ja ootama, millal rong sisse jõuab, et siis nobedasti inimeste vahelt märkamatult rongi lipsata. Jah, selline nobe lipsaja ma olengi. Sellel pühapäeval ootasin siis rongi seal perroonil koos mitme saja teise vaese tudengiga, kes 50. krooniga tartu tahtsid minna(tulla). Minu kõrval ootas rongi ka Iiris, kes on lihtsalt nii äge , et tuli mulle taskurätikuga nutma. Siis me seal niimoodi kahekesi ootasime (pluss ülejäänud sada matsi, aga neid me ei tundunud ja siis kirjutangi, et ootasime kahekesi, sest isegi kui nemad ootasid midagi, siis meie ootasime seda rongi, mis mind tartusse viiks, teised ootasid seda, mis neid viiks) ja I, ma usun natuke ikka nuttis, onju. (no, las ma mõtlen siis , et natuke nutsid, siis on lugu nagu põnevam) Kuna minu nobeda lipsamiseni oli veel 5 mintsa aega,jõudsime veel Iga natuke mõtiskleda. Mäletan , et mõtisklesin rongisõidu üle. (Loogiline vist jah, kui mõtiskleks nt laevasõidu üle parroonil oleks vist midagi viltu). Ütlesin nii: `Nii huvitav, et vanasti oli nii,et tartu rongi peale minna oli nii hea tunne, aga nüüd on nii, et tallinna rongi peale minna on hea tunne , aga tartu oma peale tuim.` see oli mu meelest väga sügav mõtisklus.Siis hakkas rongi tuluke paistma ja I ütles: `Ma täiega tahaks lihtsalt hüpata sellele rongile ja tulla suga tartu.` Ja ma ütlesin siis:` No, tule siis!` Aga I ei tulnud. I pidi veel õhtul Viimsisse sõitma ja siis juuniorite tundi ette valmistama ja siis veel sada asja tegema. Ta ütles, et järgmine kord tuleb. Aga ma ütlesin, et siis pole see enam see. (kui mõistate, mis see see on)
Niisiis, pikk lugu lühike: (või tegelt pikk lugu on ikka pikk). Kui I olekski hüpanud minuga rongile, lihtsalt sellepärast, et tal tuli selline mõte, et Ohhh tahaks täiega hüpata rongile ja sõita tartu, siis mu meelest see kvalifitseeruks juba Lucid livingu alla. Või noh, võiks ju iseenesest.

*Täna öösel õppimise kõrvale vahetasin kohvi coca vastu, olen enda valikuga rahul. Kahju, et ma varem selle peale ei tulnud.

Aa, ja veel see ka, et ma siiski täna lõpuks nägin Lucid dreami üle pika aja. Pole kunagi nii kõrgele lennanud. Täiega kuul oli:)

Hetke olukord on siis nii: Kell saab kohe pool kolm. Meil on korteris kolm tuba ja igas toas magab praegu üks inimene. Mina pole see üks, sest ma ju ei maga. ma olen hoopis köögis ja õpin. Nüüd tekib mul küsimus, et kas õpin ikka, sest praegu ju kirjutan hoopiski. No, mõtleme, et õpin, siis on parem. Triinu aitas mul enne miimika lihaseid õppida. Tegi tuima nägu nt ja mina siis ütlesin, et suud tõmbab lateraalsele m. risorius. Aga alahuule langetamises oli ta suht kehvake. Ma avastasin, et ma ei oska mõlemat suunurka korraga langetada. Triinu oskab, veel oskab ta naeratada suunurgad all- Ulme! Mul läheb praegu kolmas tass kohvi, või neljas, ma ei mäleta täpselt enam. see aga hakkab lõppema, nii, et tassi põhjas on kohvi paks. Nüüd saan selle pealt ennustada vist. Kohvipaksu pealt mu meelest ennustati ju. No vaatame siis....Nii suht rõve näeb välja, selline pruun ja paks nagu..noh..teate isegi..Ennustan , et tuleb porine kevad.
Sõitsin rongiga tartu täna ja avastasin, et akendel on uued luuletused pandud. see tegi mind rõõmsaks, sest vanad olid juba nii ..vanad. Minu aknale sattus täna luuletus `Aeg`. ma enam ei mäleta seda muidugi, sest magasin terve tee, aga mõte jäi meelde. See oli umbes selline, et aeg tuleb ja sööb su ära. Või noh, peaegu selline. Võibolla nägin seda hoopis unes , aga mu meelest siiski oli selline. Päris hea mõte mu meelest tegelt, kui nüüd niimoodi öösel mõelda seda mõtet.
Siis üks mõte, mis ma veel mõtlesin oli see: sõitsin rongijaamast bussiga annelinna poole. Oli selline väike marsa buss. Ja kui peatus oli ja inimesed maha läksid siis ütlesid kõik rõõmsasti bussjuhile `tänks, mees!` ( tegelt ütlesid siiski aitäh, aga ma olen kindel, et mõtlesid nii) ja soovisid ilusat õhtut. Ja kui minu kord tuli maha minna, siis ma ka üritasin olla selline hästi, hästi rõõmus ja ütlesin `head aega!` ja siis mõtlesin, et nii tore ikka , et lihtsalt ühistranspordis kõik on nii toredad siin tartus õhtuti!

Täna on nüüd 15 veebruar ja 14 sai läbi, kuigi ma pole ju maganud vahepeal. Kuidas siis uus päev niimoodi tuleb ilma , et ma magaks vahepeal.. ehk niimoodi see aeg vaikselt näribki meid.

Pole vahet, kas sa avaldad luulet, või armastust.
Niimoodi ütles üks mees, mitte mina. Kuid olles selle kirja pannud, ütlesin siis ehk minagi.Nojah, eks armastus ole omamoodi luule küll. Ma pole eriti armastusest kirjutanud. Võibolla sellepärast, et ei tea , mis see täpselt on. ja võibolla ka sellepärast, et kardan. Kardan armastust?-mõtlete. Ei, seda mitte, väljakutsed meeldivad mulle. See on pigem nagu aukartus. Kardan muuta selle suurejoonelise isegi salapärase asja oma sõnadega vähem tähtsaks ja tavaliseks. Sõnadel on vägi, kas teatsite. Ma kunagi mõtlen välja kuidas kirjutada suurejoonelisest armastusest , lihtsate sõnadega. Oma sõnadega , oma armastusest. Ja siis ma kirjutan teile. Täna aga pole armastus defineerimiseks, vaid elamiseks.

*Siis mõtlesin veel täna , et kuna ma pole ammu Lucid dreamingut saanud harrastada, siis võiks proovida Lucid livingut. Kuidas see käib? pole veel mõelnud, küll jõuan. Mul on palju mõtteid:)