Meri

Mulle väga meeldib meri. Ma ei tea küll, kuidas ma seal Tartus niimoodi ilma mereta vastu üldse olen pidanud. Siin Saarel olen ikka iga päev mere ääres käinud. Täna polnud päevitus või võrgu ilma, aga otsustasin siiski minna. Mere ääres ei olnud kedagi. See aga ei üllatanud mind ega heidutanud, ehk oligi parem. Ma otsustasin muulile minna, sest olin ikka iga päev ju mõelnud, et peaks muulil ka ära käima üks päev. Ilm oli külm, aga päike see eest paistis ikka soojalt, et ta selle külma parajalt tasakaalustas. Kõndisin mööda muuli otsa poole ja avastasin, et suurtel kividel kõndida on ikka meeletult hea. Kui olin muuli otsani jõudnud, istusin ühe kivi peale ja panin jalad allapoole teisele. Päike pani lained mõnusasti sillerdama. Ipodist tuli just parasjagu Tuulevaiksel ööl. Ja kuigi polnud väga tuulevaikne öö vaid pigem nagu väga jõhkra tuulega õhtupoolik, sobis see laul mu hetke ime hästi. Istusin seal siis niimoodi, igakas juhuks olin veel kapuutsi pähe tõmmanud ja vaatasin merd. See oli nii rahutult rahulik. Mulle meeldivad sellised lihtsad, nagu raamatust välja võetud hetked. Siis kui ma istun ja ei pea mõtlema elu keerulisi mõtteid, vaid saan lihtsalt vaadata rahulikult, kuidas laine aeg ajalt mu paljastele jalgadele mere soolaseid piisku pritsib. Sellistel hetkedel ma nagu teaks kõige olulisemaid asju elus. Seda, et Jumal ongi kõikvõimas ja ilma temata poleks ma midagi, Ta andestab mulle ja armastab mind. Ja sellistel hetkedel mitte ainult ei teaks neid asju vaid lausa mõistaks neid. Armastan ikka väga neid hetki... ja merd.

Mina otsin valget purje