Auk

See on huvitav, et kui me Iirsega üks õhtu mööda hipodroomi teed mere äärde läksime, tema rulluiskudel mina joostes, siis kirusime, et seda vana auklikku teed. Nüüd aga kui ma täna paduvihmas mere äärest rattaga koju sõitsin mööda seda sama auklikku teed, olin ma õnnelik, et seda teed pole parandatud ja need meetrised augud mõnusa vihmaveega täitunud olid. Üks ütlemata hea tunne on see, kui sa vabalt ükskõik mis lombist võid sõita ja soe lombivesi su paljaid varbaid hellalt soojendab. See ju näitab, et elu ei olegi nii värvitu kui mõnikord kipub tunduma. Igal asjal on mitu külge. Vähemalt kaks. Ka neil aukudel, mu jaoks vähemalt. Ma lihtsalt soovin mõnikord, et võiksin asjade teisi külgi varem avastada, oleks ehk veidike lihtsam. Vahel aga on selleks vaja ju vihma ja tormi.