Lusikas ja supp

Ma mõtlen vabadusest. Et mis see on. ma kunagi keskooli ajal lugesin sellist tsitaati: Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see , kel pole suppi. ` Ristikivi, kui mu mälu mind ei peta. (See oleks jõhker tegelt kui Mälu tegelikult ka petaks niimoodi salakavalat.) Et siis Vabadus. Jah, meelega panin suure tähega. Mulle meeldib selliseid suuri ja sügavaid sõnu nagu vabadus või armastus või lootus või elu, kirjutada suure algustähega, see muudab nad minu jaoks veelgi suuremaks ja müstilisemaks. Nii on ka Vabadusega. Ma tean , et see on olemas. Vähemalt oma terve elu olen ma uskunud. Aga seda, mis ta tegelikult on, seda ma ei tea ja sellepärast ma ta peale natuke oma ajast kulutangi. Vahel ma mõtlen, et äkki see ongi vabadus, et hommikul tõustes ei pea ma esimese asjana mõtlema, kas lapsed on juba üleval, ei pea mõtlema õhtul töölt tulles, et huvitav, kas mu mehele ikka meeldib mu tehtud toit. Omamoodi eks see olegi vabadus, süüa millal iganes, midaiganes, ilma süümetundeta, istuda kaheni arvutis ja vaadata mõttetuid videosi või sarju. No ma ei tea. Või siis olen mõelnud, et vabadus on see, et mul on põhimõtteliselt ükskõik millal võimalus Eestist minema sõita, sest mind ei hoia siin mitte miski ekstra kinni. No ma ei tea. Võib olla see ongi. Või siis olen mõelnud, et äkki on vabadus hoopis need hetked, mis selles elus tunduvad täiuslikud. Näiteks üks õhtu olin meres ujumas ja vesi oli täiuslikult soe ja ilm oli täiuslik, päike loojus parajasti ja see oli selline täiuslik hetk, mil sa ei pea millelgi muule mõtlema vaid elad täiesti selles ühes hetkes. No, ma ei tea..võib ju olla see tegelt iseenesest. Või ei olegi vabadus tunnetes, vaid hoopis teadmises. (no tegelt ma ju tean õiget vastust: `Vabaduseks on Kristus meid vabastanud`) see on õige, jah, ka minu elu jaoks...Aga ma siiski ei suuda rahulduda veel ainult selle vastusega...Sest ma tahan panna oma sõnadesse Vabadust. Seda vabadust mida ma tunnen ja seda vabadust mida ma tean. Mille Kristus on mulle andnud. Nii ma siis lendan edasi mil iganes ma jälle lucid dreamingut näen, sest see on kõige lähem vabadusele minu mõistuse jaoks. Lennta. Sest seda ma saan teha siis.

Mis iganes see Vabadus ka poleks. Siis seda ma tean, et kui ma supi olen ise kokku keetnud , pean selle ise ka ära sööma. Vabadus aga on see, kui Jumal mulle ka lusika annab , millega seda teha.