Kõndisin enne mööda lumist teed kodupoole ja ilm oli nii täiuslik. Pime, aga samas valge, sest sätendav lumi oli igal pool, vaikne, aga samas mitte, sest lumi kriuksus igal mu sammul saabaste all. Mõtlesin siis, et tõepoolest see on ju imeline. Kas oleks ka võimalik kuidagi jäädvustada selline hetk, niimoodi, et teised seda samamoodi tunnetaksid. Kas on olemas selliseid sõnu, mis annaks edasi sellist loodud ilu. Sõnu , mis ei kahandaks ja ei muudaks tühisemaks seda kõike. Ma ei leidnud selliseid sõnu. Enda sõnavarast mitte. Usun kui need oleksid olemas, siis oleksid need hästi lihtsad. Aga täna ma mõtlesin, et mõnikord ei tulegi panna ilu sõnadesse vaid hoida seda hoopis vaikuses.
Ootamisaeg algas. Mida või Keda sa ootad siis?
2 comments:
just selliseid idüllilisi hetki ootan mina... selliseid hetki võib olla väga erinevates olukordades ja kohtades ja erinevate inimeste või ka üksinduses, aga kui need hetked on, siis tunneb need kahtlemata ära ja need on nii head.
haha.. see juhtus juba ammu, millest tahan kirjutada, st järgmisel päeval pärast seda, kui olin lugenud su seda postitust. niisiis, ootasin trammi, millega kooli sõita. külm oli, minuga koos ootasid mitmed teised inimesed. ootasime natuke veel. siis väike poisike näeb taamal paistmas trammi ja poiss hüüab rõõmsalt: "ta tuleb! ta tuleb! ta tuleb!". Ema natuke rahustas poisikest, tuleb tuleb. Igastahes, see oli nii armas hetk ja sellega seoses tuli meelde sinu postitus kohe. Ning me võiks ju sama rõõmsalt oodata Isanda tulekut!
Post a Comment