Ma arvan, et ma harjuks siin ära küll, kui ma tahaksin. Ma juba olen natuke nende moodi küll, lähen punase tulega, ilma süütundeta üle tee, kui autot ei tule, sest keegi ei oota siin rohelist, pole eriti mõtet lihtsalt, sest iga väiksemgi tänavaületus omab valgusfoori. Ma oskan juba suurepäraselt ülpingutatud rõhuga teises sõnas öelda Bon Dia, nagu oleks seal 5 i-d aga pole. Seda muidugi veel salaja neid mõnitades, aga noh, ma ju ütlesin, et võiksin harjuda, kui tahan, eks siis tuleks see siirus ka ajaga. Isegi selle tervitamismusi asjaga harjub, alguses oli ikka veider küll natuke, aga nüüd pean ikka ettevaatlik olema, et Eestis musitama ei hakka. Või noh, tegelt ei hakka ikka.

Teistmoodi oleks elu kui ma oleks tulnud siia, et jääda. Eks välismaal oleku juures ongi nii, et kui sa tead, et ei jää elama siia, siis ei lase ka enda sisse seda riiki nii palju. Siuke nagu vabadus on. Ei teki seda kohustus tunne, et pead sobima ja olema nii nagu nad. Võid vabalt olla just see, kes oled ja salaja neid mõnikord mõnitada. Kui aga oleks sees mõte, et jääks elama siia, siis tekiks ka seotus ja kohustus koos sellega. Vastutus ehk isegi. Ja ükskõik kui klišee see Väike Prints ka pole, siis ma arvan, et sa oled vastutav selle eest, mille või kelle sa taltsutanud oled. Olgu see siis saar või manner või hoopis inimene.