Mulle meeldib süüa väga. Aga söömisel on ka erinevaid vorme. Eelkõige meeldib mulle süüa aga siis, kui mul on eriti tühi kõht. Kui olen pikalt juba söömata olnud, (no mitte nagu paastunud, sest pärast seda süüa on teine asi) nii terve päeva nt, kõht on mega tühi ja siis lõpuks saan midagi süüa. See hetk kui ma esimese ampsu saan võtta ja siis tean, et mul on veel toitu, et oma vajadust rahuldada, vot see hetk on imeline. Samamoodi on joomisega. Eriti hästi tunnen seda, kui lähen jooksma ja pudelit kaasa ei võta ning ilm natuke soojem on. Koju jõudes ja veepudeli võttes, tunnen ma jälle seda sama imelist hetke. Kui ma aga praegu võtaks laualt selle sama veepudeli ja jooks. (proovin siis...) Ei, pole imeline. Ja ma jätan praegu kõrvale kõik need professionaalsed ``kui sul on janutunne, siis on juba hilja`` jutud, mis on tõsi, aga need kahjuks rikuvad mu aju nägemise vaatevälja. Mulle meeldib mu janu ja mulle meeldib mu nälg. Aga mitte mitte nende enda pärast, vaid sellepärast, et ma saan neid rahuldada. Ma arvan, et siuke janu ja nälg, mille rahuldamine toob imelise hetke, peaksid olema igal inimesel elus. Janu ja nälg elu järgi, võiks öelda. Aga päris nii ei saa, siikohal peab olema täpsem. Mina usun, et õige oleks kui igal inimesel oleks janu ja nälg armastuse järgi. Tegelt, see hetk on imeline! Ja kui sa arvad, et olgu sul ongi see janu ja siis jood ja siis ta on läinud... no siis mine jälle jooksma! See on seda väärt.
``What exactly is the iliotibial band? It's not a jazz group whose members tap in time to their music with their tibias.``
Vaene mees, kes selle nalja välja mõtles. Või naine, ma arvan, et mees siiski.
1 comment:
Sa oled armas.
Post a Comment