Päris võimas, et saan siukse emotsiooniderohke lause niisama ilma mingi tagamõtte või halva emotsioonita kirjutada.
Käisin täna vaatamas filmi Idioot. See uus Eesti film, mis on Dostojevski samanimelise romaani järgi tehtud. Ma pole ise seda raamatut lugenud, sest peale kunagiste paari loetud teose, pole vene kirjandus just mu vabade hetkede veetmise võimalus olnud. Ei saaks öelda, et vene kirjandus mulle ei meeldi ja ei saa ka öelda, et meeldib. Kuna mu üks sõber väga kõrgelt hindab vene kirjandust, eriti Dostojevskit ja eriti Idiooti, siis otsustasin selle vähemalt kinos ära vaadata. Üldiselt võiks öelda, et meeldis. Film oli siuke natuke kriipi ja natuke segane kohati, mida võiski eeldada. Palju jäi segaseks ja paljud märgid ja sümbolid, peaks kindlasi järgi vaatama. Kõige enam mulle meeldis see ja see on asi mis meeldib mulle tegelikult kõikide teoste puhul, ükskõik mis žanrist- Kui autor toob sisse sügavad mõtted nii, et ta lõpuni vastust ei anna, vaid jätab ruumi ise edasi mõelda. Ma arvan, et see on kindlasti üks omadus, mis teeb teose mu jaoks heaks. Nii et jah, ma otsustasin siiski nüüd millalgi selle raamatu ka kätte võtta, sest usun, et raamat on siiski parem kui film.
Kui ma öösel läbi pimeda annelinna koju jalutasin, vaatlesin kuidas nende võimsate kortermajade akendest tulevad valgusvihud selle imelise tähistaevaga nii täiuslikult kokku sulasid. See tegi südamele head. Siuke kodu.
1 comment:
Sul õnneks õnnestus seda filmi algusest lõpuni vaadata. Mul kursakas käis Cinamonis ning film jooksis mittu korda lõpu poole kokku, nii et tuli natuke tagasi kerida ja siis näidata. Ja seda mitu korda. Ning põhimõtteliselt jäigi film lõpuni nägemata.
Post a Comment