Valu ilu ja valu

Mu meelest on Valu selline väga huvitav nähtus. Ta on iseenesest ju selline halb, aga samas kui nauke sügavamale sisse vaadata, siis on ta hea. Valu enam jaolt annab teada, et midagi on halvasti, ta on nagu siuke sõnumitooja. Mõnikord võib valu olla muidugi ka idiopaatiline ja eesmärgipäratu, Kahjuks alati pole võimalik ravida seda põhjust vaid vahel tuleb lihtsalt sõnumitooja maha lasta.
Täna ma mõtlesin kahele asjale seoses valuga. Esiteks seda, et inimesel on mingi piir kui tal on nii valus (füüsiliselt siis) et see valu on ainuke reaalsus talle ja ükskõik, mis muu ta ümber ei oleks, see on mõttetu. Eksisteerivad aind kaks Tema ja Valu. Huvitav mu meelest, miks see nii on. Kas poleks nagu võimalik, isegi kui on nii piinav valu, lihtsalt kuidagi lahutada end sellest, vähemalt enda mõistus ? Ma pole sda kunagi suutnud. Ja teine asi, millele mõtlesin: Olin loomulikult reaalses valu olukorras. Nimelt sain parasjagu kõige jõhkramat massaaži mida olen kunagi saanud-kupumassaaži tricepsile. Olin parasjagu oma meelest juba suremas kui õppejõud mu kõrval küsis, kas talun veel valu. Ütlesin, et EI! Sest kogu oma jõuga mis mul alles olin, oleks tahtnud selle käe seal ära lüüa, kes mulle selle valu andis. Kui ma jälle enda mõistuse selgeks sain , siis mõtlesingi, et huvitav, kust reaalselt läheb see piir , kus ma võin öelda, et ma ei talu enam. Kas see minu reaalsus on see kõige õigem otsustaja?
Seda rääkisin ma füüsilise valu kohta, aga öeldakse ju, et vaimne valu on ehk veel hullemgi. Võib olla seetõttu, et selle vastu ei saa nii kergesti võidelda ja ta ei ole nii määrtletud. Aga samas ikkagi kui vaadata, siis usun, et sellel vaimsel/psüühilisel on sama eesmärk kui füüsilisel enamasti. Näidata, et midagi on viga. Nii, et siis võiks nagu mõnikord ikka olla Valule tänulik, et ta nii tore abimees on ja meid tahab juhatada, et oleksime ikka terved ja täiuslikud.

Ja siis veel päeva mõte naistele.

A:``Elviira, kas sünnitamine on valusam kui see massaaž?``
E:`` Jah...``