Hetkel Tahaksin karjuda ``Arrrrghh, Jumal on võimas!`` mäletate, nagu Jürgen seda tegi Jaanuari alguses. Ja kuigi ma seda valjult siin Lõunakeskuses praegu karjuma ei hakka, siis mu sisemus teeb seda küll.
Hetkel,mil sa avastad reaalselt lause tähendust, et Jumal on võimas , avaneb nagu mingi kolmas silm, mida sa nii pingselt suletuna oled hoidnud. Võibolla kartusest , et valgus ärritab. Ehk ongi see Südamesilm. Ja teate, valgus ärritabki. Alguses. Tunned , et paneks silma uuesti kinnni, sest liiga valus on , aga ära tehke seda. Kui lõpuks see südamesilm harjub valgusega, mis tuleb Jumalalt,mõistad selle lause tegelikku tähendust, mis paljudele mõistmatuks jääbki.
Selle mõistmiseks aga ei saa magada, peab ärkama unest. Veetma aega Jumlaga palves ja sõnas.
Elu, kus südamesilm jääb suletuks ei ole see elu, mis on meie jaoks plaanitud. Jumal tahab, et meie elu oleks täis rõõmu ja rahu, aga ilma Temata on see võimatu.


Ma loodan, et igaüks teist võiks kogeda ehtsat Jumalat. Avada oma kolmas silm ja istuda rahulikult arvuti taga , sees soov karjuda, kui võimas on meie Looja, Kõigevägevam, Ainus Õige, Jumal.

Ja kuigi tunded hääbuvad, siis teadmine , et Tema on Jumal jääb, igavesti.

:)

(hoiatus: siit tuleb jälle lugu stiilis ``kui ma olin väike``)

Kui ma olin väike, umbes 5 aastane pidin koos õdedega oma suved veetma maakodus. Võib tunduda selline tavaline lugu, aga ohh ei! see polnud tavaline maakodu , tavalise vanaema ja tavliste pannkookidega. Minu maakodus elas minu onupoeg (ma arvan, mingi sugulane igatahes) tema siis valvas meid. Temagi polnud tavaline. Ta oli kõige õelam inimene, keda ma teadsin. Või noh, keda ma oma 5. aasta elukogemuse juures olin kohanud. Ta sundis meid päevast päeav tööd rügama ja andis väga vähe süüa. ( see pole üle pingutatud) Vanematele ei julgenud me midagi rääkida, kuna arvasime, et siis saame karistada. Kui vanemad vahel külla tulid, oli see onupoeg väga tore ja sõbralik. Ühel õhtul otsustasin, et mulle aitab ja kui Onupoeg oli parajasti telekat vaatamas , otsustasin põgeneda. Raha mul polnd, aga teadsin, et koolieelikud saavad tasuta bussis sõita, nii et probleemi ka polnud. Hiilisin siis majast välja ja võtsin oma tillu kotikese ja asusin teele.Kuna bussijaam oli mingi 5 km meie majast siis kohale jõudes olin küllaltki väsinud. (ma olin siiski vaid 5) Õnneks oli bussijaama juures mu sõbranna maja ja ma otsustasin tema juurde jõudu koguma minna. Läksin sinna ja sõbranna ema kutsus mindki nende perega sööma. Huvitav kas see ema mind imelikult ei vaadanud. ``Mis sa siis teed siin üksinda?`` . ``Ahh, niisama põgenen`` vms. Aga jah, kui olin söögi lõpetanud märkasin väljas oma õdesid , kes olid mulle järele tulnud. Ohh , seda pettumust ja pisaraid , mille saatel ma tagasi koju pidin minema. ..
Karistada sain ka. Peksa ei saand. Ainult teleka keelu ja ekstra rohimist. Ise ka imestasin, et kuidas nii kergelt pääsesin.

Nüüd, umbes 15 jalanumbrit ja 35 kilo hiljem on mul vahel ikka soov põgeneda. Enam aga mitte kurja Onupoja eest. Nüüd tahaks põgeneda tunnete ja mõtete eest ja vahel ka enda eest. Ja kui vahel tundub, et õnnestubki. Leian end jälle samalt teelt pettumuse ja pisarate saatel koju minemas. Ja taganjärgi ongi just see kõige õigem.


*Täna ma naersin nii, et kõhulihased valutasid. Hea oli.

Tulin lõkkeplatsilt tagasi ja vaatasin , et taevas oli ilusasti siniseks värvunud ja päikesekiired paitasid armsati lehti. Umbes tunnike oli veel jäänud päikeseloojanguni. Kui lapsed hakkasid oma päeva ajalehti tuvustama , otsustasin välja hiilida, et püüda oma päike. Võtsin kaamera kaasa ja kui uks sulgus mu järel, jooksin. Mai tea miks. Kartsin vist, et kui ma kõndides järveni jõuan on päike kadunud. Jõudsin veepiirini ja päike oligi juba puude varjus. Aga ma polnud kurb. Ma jõudsin oma sillale, istusin, vaatasin oma päikese kuma oma järvel ja korraks oli rahu.
Mitte minu rahu. Jumala rahu.


Muide, ise ka mõtlesin, et appi, mis minuga juhtunud on! Aga siis tuli Rauno ja ütles, et ma olen Padakonn. Ja kõik oli omal kohal.:)

tuulevaiksel ööl

Mille järgi sa tunned ära ühe eestlase?

Kui sa kohtad kedagi juuli alguses ja ta alustab vestlust lausega, ``kas sa laulupeol käisid``. Alateadlikult sellepärast, et see keegi ise juhuslikult käis ja ta tahab vaid rääkida, kui ühes eestlased tegelikult korra kahe aasta tagant hingavad. Või siis , sinu vastusele ``Ei``- ta pillub küsimuse `´Miks? `` sellise hooga, et sul on tunne, nagu oleksid ta ema tapnud. - Siis seisab su ees tõeline eestlane.

Ma kohtsain täna päris mitut. Aga õnneks mind ei pillutud. Sest salamisi olen ka mina tõeline eestlane. Selline, kellele need kolm värvi ikka vahel tähendavad rohkem, kui mõnele ameerika turistile ja kelle arust kama ei ole rõve.

Huvitav, kas suitsupääsuke oleks suitsetatult maitsev?

Kell on 4 pärastlõunal ja ma avastasin, et ma pole täna ühtegi sõna rääkinud. Mõtlesin siis, et äkki on mul just täna hääl ära ja ma ise ei teagi seda.See oleks küll raiskamine. Aga kuidas siis seda kindlaks teha? Mõtlesin, et alustaks vestlust endaga, kuid siis tuli meelde, et ma olen palju maganud ja ei saa ajada unepuuduse süüks oma veidrat käitumist. Otsustasin laulda. Milline pettumus, mu hääl oli alles. Ja mul olid sellised lootused!

Märkasin just, kuidas taevapisarad aknaklaasile kukkusid. Lähen ja jooksen ära kaugele. Ja siis jälle tagasi.

Üks tüüp kirjutas (mul ei tule ta nimi tõesti meelde hetkel): ``Minu arvates on inimesed jultunud, kui nad ütlevad, et ma olen sügav ja siis üritavad mind 5 minutiga tundma õppida. Tegelikult ma ei ole sügav. Olen väga lai. Ja minu ümber ringi tegemine võtab kaua aega.``

See on huvitav, et inimesed on nagu veekogud. Mõni on nagu jõgi, kärestikuline. Nii kiire, et ojake ei jõua järele. Teine on nagu bassein. Vahel ajab silmad kipitama, aga muidu selge.
Palju ütlevad, et ma olen sügav, tundmatu ja mõistmatu. Nagu rabajärv. Aga tegelikult, arvan ma , et olen hoopis nagu porilomp. Tegelikult väga madal, aga keegi ei taha sinna sisse astuda, sest jalad saavad muidu märjaks. Nii ma siis istun ja armastan vihma, mis mind toidab. oodates kedagi, kes vaevuks panema kummikud jalga ja püüdma väikeseid porikalakesi, mis tegelikult on olemas!

Kui mina alles noor veel olin...

Selline ilus, blond tüdrukutirts, siis uskusin, et kui ma leian sirelipõõsast viie õielehega õie ja selle ära söön, siis saan midagi soovida ja see täitub.Ja kui leian kuue või seitsmega, siis täitub see kohe eriti kindlalt! Nii ma siis veetsin vahel tunde sirelipõõsa juures, otsides oma õnne. Vahel leidsin, vahel mitte.Kui leidsin , siis sõin õie ära, soovisin midagi ja olin õnnelik, et nüüd saavad mu soovid ka reaalsuseks. Õnneks olin nii rumal ja unustasin alati , mida ma soovisin, sest vastasel juhul oleksin arvatavasti pidanud pettuma.
Täna koju tulles, kõndisin ühest õitsevast sirelipõõsasat mööda. Aga seekord ma ei peatunud. Ei mõelnudki õnnele, mis mind sirelipõõsas oodata võis. Mõtlesin vaid mutatsioonile, mille tulemusena on mõned õied väärakad. Ma arvan, et mõni ilus, blond tüdrukutirts lööks mind sellise mõtte peale ja otsiks edasi, uskudes sellesse väärakasse sirelisse kogu oma siira südamega.