Feira da Ladra

Siin on neil selline stiil, et igal pool on sellised keraamilised plaadid, nagu oleks vannituba igal pool. Sise ruumides on need plaadid ja väljas terved majad on kaetud nende plaatidega. Mulle meeldivad need. Täna käisime kirbu turul, kus isegi müüdi neid plaate ükshaaval, väga lahe.



See Kirbuturg mulle täitsa meeldis, nägi ikka päris inimesi ka. Mitte, et need kes siin kesklinnas on, poleks päris, aga hea on näha ikka kõiksuguseid. Seetõttu mulle meeldib ka metrooga sõita, saan inimesi vaadata. Haiglas vist näeb ka päris inimesi, haigeid. Ootan juba.
Leidsin kirbuturult ka Hellenurmede lipu.




Aa, kes ei tea, siis ma olen siin koos ühe kursaõega, Dagmariga. elame koos siin. Üks kursavend on ka, aga ta elab natuke kaugemal. Tore on, ei pea üksi olema. Üksi oleks vist natuke kurb.





Üldiselt on siin siuke mõnus asi, et neil on kombeks suhteliselt palju joosta, õhtuti on tänavad tervisejooksjaid täis. Nii, et kui ma eile jooksmas käisin, siis tundsin end kui lind õhus, või kala vees..või sina minu südames.

Lisboa

Kui Tartus on hetkel -8 (mu kallis Linux teab) siis siin oli päeval nt +16. Ma ise võrdlesin seda siukse Eesti mai kuu lõpu ilmaga umbes, selline lootuse ilm. Päevitada veel ei saa, aga muru peal saab istuda ja esialgu mulle sellest piisab.
Ma väga palju veel ei tea siin asjade ja elu kohta, aga seda tean, et portugaallased on natuke imelikud küll jah. Näiteks täna märkasin, et neile meeldib hirmsasti joosta, no muidu oleks see normaalne, aga nad harrastavad seda vaid üle autotee jooksmisel. Nad lihtsalt ei suuda oodata kunagi, millal läheb tuli roheliseks vaid lihtsalt jooksevad koguaeg üle tee punasega. Aa, võibolla keegi lihtsalt ajab taga neid kõiki, Aeg vist.


Siin on see , kus elame. Samas korteris on veel natuke rahvast, ma täpselt ei teagi kui palju, mingi 8 on vist kokku. Siin on vist Poolast, Tsehhist, Moldaaviast ja kusagilt veel inimesi. Aga huvitav on, et siin on 3 Susanne i.


Ja siis siin on need portugaallased. Tundub, et armastavad.


Aga siiski kõige ägedam asi juhtus täna, et avastasin, et korteri võti käib nii, et kui väikset nupukest vajutan selle peal siis see võti läheb pikaks, kohe poole pikemaks.

väiksed

Viimasel ajal olen ma ühte asja tundnud. Nimelt igatsust. Tunnen vahel, et ma igatsen lapsi. Mitte, et mul endal mõni oleks ja enam pole...Aga lihtsalt sellest ajast kui ma tartusse kolisin saan väga vähe aega veeta koos lastega. Tallinnas sain ikka iga pühapäev lastega mängida, kas pühapäevakooli tunde andes või niisama peale teenistust, või siis sain rohkem näha ka ühe õe lapsi. Nüüd on aga siuke väike tühjus või nii, mitte nagu aktiivne aga on olemas. Üks õhtu käisin Irenil külas ja sain natuke ta väikse õega rääkida. Ja siis kui väike printsessike mu süles istus, siis mulle tuligi meelde, et ma igatsen. Lapsed on ikka siuksed armsad rõõmuallikad.

laiali on

Ma mõtlen vahel, et elu on nagu siuke puzzle. Kunagi ammu panime kokku ühte väga imelikku puzzlet terve öö. Ma mäletan, et see oli nõme puzzle, sest seal oli hästi palju ühesuguseid tükke, siuksed kirjud. Paned ühe tüki paika ja lähed edasi, natukese aja pärast aga avastad, et see polnudki õige ja pead hoopis muud kohta sellele otsima hakkama. Või siis on mõne tükiga nii, et sa oled lihtsalt nii kindel , et see peab sinna kohta minema ja see, et tegelt need otsad omavahel täpselt kokku ei sobi, ei heiduta sind. Nii siis lükkad kasvõi jõuga ja ei jäta järgi, enne kui see tükk pole seal. Tegelt on aga sellel tükil ju su puzzles teine koht ja sellele kohale on oma tükk, aga seda sa seal emotsiooni sees ei mõtle. Nii, et elu on nagu puzzle, tükid laua peal laiali ja ootavad oma kohta. Peaks vist vahel lihtsalt astuma korra kõrvale, tulema emotsiooni seest välja ja mitte jõuga üritama tükki panna sinna, kus see ei käi.
...Palju asju peaks tegema tegelt.

Haige

Täna mult küsiti mitu korda, kas ma olen haige. Väga armas oleks tõesti kui keegi nõnda küsiks, noh, kui ma tegelt oleks ka haige, siis ikka. Aga ma polnud, üldsegi mitte. Mu haigus seisnes ainult selles, et mul ei olnud meiki peal ja tüübid, kes olid harjunud mind meigiga nägema siis arvasid, et olen haige. No, ma saan aru, mu enda süü, peaksin rohkem ilma ainult olema, siis ei küsitaks kah. Aga huvitav on see, et niimoodi nagu ma olen, ilma ilustamata, peetakse mind haigeks, sest selleks nö võrdluspunktiks on võetud see ilustatud variant. Mis tegelikult pole ju õige ja hoopis peaks ise kandma seda haige nimetust.Sest tema pole ju normaalne vaid pigem kõrvalekalle normaalsest. Kõik on sassis, peapeal seisab, sest oskab. Ma ei oska peapeal seista, pole kunagi osanud, isegi mitte nii, et paneks jalad vastu seina, ei oska.

* Laul ka polnud sellel pildil haige, lihtsalt et ma saaks ägedama pildi teha, siis ta tegi niimoodi rõvedalt nende silmadega. Aga nüüd võib ikka öelda, `haige tüüp` nagu natuke teises mõttes.

Jäljed

Käisin õhtul jooksmas. Selline natuke tuisune oli, niimoodi ,et tuiskas ikka siukse õrna kihi tee peale. Jooksin oma tavapärast ringi. Lõpetasin ühe ja hakkasin teist jooksma , kui ma avastasin , et ainukesed jäljed, mis mu ees lähevad, on mu enda omad. Igaks juhuks veel meelega astusin nendesse, et olla kindel. Veidi nagu nüri tunne tuli niimoodi, joosta seal ,tuul vastu puhumas, enda jälgedes. Natuke siuke äratundmine tuli. Elu ära tundmine. Täpselt sama tunne on mõne asjaga. Et jooksen juba teist ringi , tuul vastu puhumas, ees ainult enda jäljed, milles astun. Lõpetaks ma siis ära selle ringi ja otsiks mõne muu, kus on ees kellegi Targema jäljed, milles joosta, aga ei, lähen kolmandale ja ainuke erinevus on , et nüüd on kahed jäljed, aga ikka enda omad.

Sain päris oma laulu. keegi pole mulle varem kirjutanud, seepärast ongi see mainimist väärt. Väga vinge laul oli. Mu lemmik rida aga sealt on: `Tean, et sinu silmis märkasin seebimulle.` Lihtne ja absurnde. Nii nagu mulle meeldib see elu.