Valu ilu ja valu

Mu meelest on Valu selline väga huvitav nähtus. Ta on iseenesest ju selline halb, aga samas kui nauke sügavamale sisse vaadata, siis on ta hea. Valu enam jaolt annab teada, et midagi on halvasti, ta on nagu siuke sõnumitooja. Mõnikord võib valu olla muidugi ka idiopaatiline ja eesmärgipäratu, Kahjuks alati pole võimalik ravida seda põhjust vaid vahel tuleb lihtsalt sõnumitooja maha lasta.
Täna ma mõtlesin kahele asjale seoses valuga. Esiteks seda, et inimesel on mingi piir kui tal on nii valus (füüsiliselt siis) et see valu on ainuke reaalsus talle ja ükskõik, mis muu ta ümber ei oleks, see on mõttetu. Eksisteerivad aind kaks Tema ja Valu. Huvitav mu meelest, miks see nii on. Kas poleks nagu võimalik, isegi kui on nii piinav valu, lihtsalt kuidagi lahutada end sellest, vähemalt enda mõistus ? Ma pole sda kunagi suutnud. Ja teine asi, millele mõtlesin: Olin loomulikult reaalses valu olukorras. Nimelt sain parasjagu kõige jõhkramat massaaži mida olen kunagi saanud-kupumassaaži tricepsile. Olin parasjagu oma meelest juba suremas kui õppejõud mu kõrval küsis, kas talun veel valu. Ütlesin, et EI! Sest kogu oma jõuga mis mul alles olin, oleks tahtnud selle käe seal ära lüüa, kes mulle selle valu andis. Kui ma jälle enda mõistuse selgeks sain , siis mõtlesingi, et huvitav, kust reaalselt läheb see piir , kus ma võin öelda, et ma ei talu enam. Kas see minu reaalsus on see kõige õigem otsustaja?
Seda rääkisin ma füüsilise valu kohta, aga öeldakse ju, et vaimne valu on ehk veel hullemgi. Võib olla seetõttu, et selle vastu ei saa nii kergesti võidelda ja ta ei ole nii määrtletud. Aga samas ikkagi kui vaadata, siis usun, et sellel vaimsel/psüühilisel on sama eesmärk kui füüsilisel enamasti. Näidata, et midagi on viga. Nii, et siis võiks nagu mõnikord ikka olla Valule tänulik, et ta nii tore abimees on ja meid tahab juhatada, et oleksime ikka terved ja täiuslikud.

Ja siis veel päeva mõte naistele.

A:``Elviira, kas sünnitamine on valusam kui see massaaž?``
E:`` Jah...``

Kärbes

Mul on juba mitu päeva üks kärbes olnud toas. Ta on nii üksildane. Praegugi istub mul piimakruusi äärel ja mõtleb. Ta tundub hästi väsinud ja hästi segaduses. Öösiti ta ikka käib mu näos ka, seetõttu ma natuke vihkan teda.Püüdsin teda tappa, aga ei saanud kätte.
Hakkasin aga mõtlema, et miks ta üldse siin on, kas tal mingi talveune periood ei peaks olema? Tundub küll, et ta on millestki valesti aru saanud. Ta vist ei ole Kogujat korralikult lugenud.
Ma mõnes mõttes nagu samastan end temaga ka. Tunnen ka, et olen natuke väsinud ja segaduses ja vajan ehk talveund. Pikka ja kosutavat soovitatavalt. Või siis lühikest, aga ikka võiks olla kosutav.

Toakärbsel liiguvad tiivad u 330X sekundis, mu jalad võiks nii kiirest liikuda.

Raelile

Sõber
A. Kasemaa

Leidsin Surnuaiast endale sõbra
noor kutt ta midagi eriti ei räägi
Aga seltsiks on ta mulle ikka
Sõidan öösiti teda surnuaeda vaatama
ta lihtsalt kuulab mind suure männi all
ei ütle midagi
vähemalt nüüd on ta mu sõber
enne ta seda poleks tahtnd olla
ta meeldib mulle väga

Johnny- Boy

Täna oli mul huvitav kogemus. Ühe aine raames peame praktikat tegema lastekodus, ning täna käisin esimest korda elus lausa lastekodus. Käopesa lastekodu. Kus u 90% lastest on vaimse/füüsilise puudega. Eks lapsed on lapsed. Olgu nad siis sügava puudega või terved. Rõõmuallikad. Aga lastekodulaste juures ehk midagi teistmoodi on. Vb ei ole see isegi neis nii palju, vaid pigem selles suhtumises, kuidas ma neid näen. Ikka päris mitu korda võttis selle kolme tunni jooksul südame alt nõrgaks. No kui ikka tuleb 4 aastane tüdruk, kes sind esimest korda elus näeb ja sulle silma vaatab ning KALLI hüüab ja sulle sülle jookseb, siis ürita normaalseks jääda. Mis iganes siis see normaalne ei tähendaks ka. Kõige enam aga mõtlesin ma Jumala peale seal. Isegi rohkem kui spastilised mõned olid või mitmenda kromosoomi häire mõnel oli.
Jumal on iga ühe meist loonud kardetavalt imeliselt...

Väike Laurake : ``Tema on minu väike Johnny- Boy. Ta on küll nii väike , aga ta on Arrrrrmas! ``

Ringid

Ma mõtlesin, et vahelduseks võiks kirjutada ka midagi halba enda kohta.
Nimelt, viimasel ajal olen märganud, et olen natuke negatiivseks muutunud. No vb see väga välja avalikult ei paista , aga ise kuidagi tunnen ära, et erinevatesse olukordadesse suhtumine on natuke mööda. Rohkem on nagu suva asjadest, millest ei peaks olema ja olen ka täheldanud end mitmel korral kasutamas sõnu ja hääletooni rääkimaks inimestest ja asjadest, mis tegelikult sellist suhtumist ei vääri. Hea, et ma sellel härjal ikka sarve kätte sain. Muidu oleks veel kuhugi kaugele heinamaale jooksunud ja heinapalli taha end peitnud. Uhh.
Aga õnneks on Jumal, kes nii armuline on ja ikka ja alati neid musti plekke aitab eemaldada.
Tervenemine alaku! ...Jälle.


Tahaksin veel tervitada aega, mil mu parem käsi annelinna köögis istudes ära külmub. Tere tulemast!

Maratonist siis kah natuke

Ma arvan, et esimesed asjad on erilised ja seepärast oli ka see maraton mu jaoks ikkagi erilIne. Ma siis natuke kirjutan, siis on kunagi endal ka hea lugeda ja meelde tuletada seda kõige esimest.

Mu esialgseks eesmärgiks oli ikka see distants lõpuni joosta, arvestades fakti, et ma polnud ju kunagi reaalselt nii palju jooksnud järjest. Muidugi ikka mõtlesin, et võiks joosta nii umbes 4.30- 40 ajaga.

Alguses üritasin siis võtta tempoks 1.05 /10 km. Sest ``Tark ei torma!``. Põhiliselt esimesed 10 km olidki siuke võitlus endaga, et ma liiga kiiresti ei jookseks. Ja nii mõnus oli, lihtsalt vaikselt liuelda seal mere ääres, päike paitamas pead, siuke hea rahu ikka. Ma võitluses aga jäin alla ja 10 km aeg oli 58. Aga ma juba tundsin ära, et see ongi just piisav, ei pea aeglasemalt. Kuigi korraks ikka siuke kahtlus lõi. Esimesest 10 km ma väga ei mäleta rohkemat. Aa, 10 km andis mingi naine raja kõrval mulle smartiese komme peoga, need olid mõnusad.

12-15 km sattusin kuidagi mingi tüübiga samas tempos jooksma, nii et terve pirita mereäärse tee tagasi jooksin ta kõrval. Natuke naljaks oli, mõtlesin, et kas peaks taga rääkima ka. Ei rääkinud ja siis ta jäi natuke maha ka. Hiljem kunagi isegi nägin teda teisel pool teed kõndimas. 16 km nägin raja kõrval oma endist treenerit , kes esmaabi meeskonnas oli. Ta tundis mind ära ja kohe väga suure innuga ergutas ka. See tegi ka meele rõõmsaks.Enesetunne oli selleks ajaks väga hea. Ma ikka mõtlesin, et pean eriliselt nautima seda, sest varsti läheb maratoniks. Seal 19-20 km, snelli tiigi juures olin ikka suht õnnelik, et ma naine olen, nii palju sain ikka rohkem tähelepanu publikult. Hüüdsid suvakad mu nime ja plaksutasid koguaeg ja nii tore, ma ikka üritasin kõigile naeratada ka.

Esimese ringi lõpetasin ajaga 2.03. Mis oli suht hea. Ning , mis veel parem oli see, et enesetunne oli super, väga mõnus! Mu kallikesed olid ka raja ääres ja tegid mu tuju veel rõõmsamaks.





Eks see tõsi on, et maratoni start on ikka alles peale 21 km. Nii ka oli. Ega kohe siis raskeks ei läinud, aga huvitavamaks läks küll. Esimest korda tundisn, et pean varsti ikka hakkama toitu ka võtma punktidest. Kui joogi punktid olid, siis ikka jätkasin tavapärast traditsiooni ja võtsin ühe spordijoogi ja ühe vee, näo jahtamiseks. 27 km ja 33km sõin ka geeli, mis oli suht rõveda maitsega aga täiega toimis.Tempo püsis mul enam vähem sama. 30 km aeg tuli 2.58.
Eks vaikselt hakkas ka keha igast asju ütlema, parema reie tagumine tahtis korraks krampi tõmmata, aga õnneks ikka otsustas ümber, põlved muutusid kangeks, aga õnneks mitte väga segavaks ja vahepeal tundisn ka, kuidas vasaku väiksele varbale vill tekkis. Aga muidu polnud midagi hullu.

Pärast kolmekümmend jooksid mingid hullud must siukse tempoga mööda, et ma korraks ehmusin. Aga siis meenus, et need 21 km jooksjad ju tulevad. Sellest ajast peale olimegi nagu kaheks jagatud. Minu vennad/õed maratoni jooksjad, kes ikka mõnusas rahulikus tempos muga jooksid ja siis need poolmaratoni omad, kes nagu närvilised kogu selle meie rahu sees tundusid.

37 km nägin jälle oma endist treenerit, kes mulle veel lahkemalt ergutussõnu jagas. Naeratasin talle ja jooksin mööda. Ta veel hüüdis mulle midagi, aga ma ei kuulnud enam. Siis saatis ta mulle mingi tüübi rattaga kõrvale, kes mulle glükoositablette andis. See oli täiega armas ikka.

Pärast seda hakkas juba see mõte, et nii vähe on ikka jäänud. Umbes 38 km nägin enda ees Kuldarit jalutamas. Jooksin ta kõrvale ja kutsusin teda kaasa, ta ütles et ei suuda veel ja ma jooksin edasi. Paari hetke pärast aga oli Kuldar mu kõrval ja ütles, et ikka tuleb . Nii me jooksime siis lõpu koos Kuldariga. 39 km, otsustasime, et jookseme sinna 4.16 kanti ikka ära, et noh Matile ära teha.

Viimased km olid päris toredad. Eks ikka lõpuootus oli juba suur ja iga mõne hetke tagant pidime ikka Kuldariga enda motiveerimiseks lauseid nagu- Nii vähe on veel jäänud, täiega suudame jne. välja ütlema. Aga kui selle viimased kaarli tõusu olime läbinud, siis otsustasime , et teeme ikka 4.15 ära ja panime kõik , mis oli veel kuskil pigistada välja ja lõpusirgel, tegime veel koos spurdi kah. Ja nii lõppeski see maraton mul ajaga 4.13.46.



Ütleks, et olen väga rahul ja see, et ma täna kahjuks kodust lahkuda hommikul ei suutnud, on seda väärt. Eks enne mõtlesin, et elus peab vähemalt ühe maratoni ära jooksma ja seetõttu ma ju seda jooksma läksingi. Nüüd aga mõtlen, et kui Jumal lubab, siis täiega jooksen veel seda!

Oii, kuidas mulle meeldib sügis. Mulle pole see üldse varem meeldinud, aga sel aastal tuleb sügis teisiti. Ehk sellepärast, et pool aastat on mul suve olnud, mis on äärmiselt tore ikka, aga kui ma mõtlen sellele, et saan varsti panna lõpuks salli kaela ja kindad kätte, tekib hea soe tunne. See meeldib mulle ka veel sügise juures, et saan suvaliselt puu pealt natuke liiga haput õuna võtta.
Selles mõttes on ikka hea, et sel aastal on nagu teisiti kui eelmistel aastatel. Muidu on vahepeal siuke tunne, et asjad ei muutu üldse. Aga nüüd nagu see Sügis järsku ise andis mulle usku. Et asjad tõepoolest ju muutuvad, kui suhtumine muutub. Nii hea ikka.