Varsti on teisipäev!!;)

Täna, kui ma kitarri mängima hakkasin, avastasin, et mu küüned on jälle nii pikaks kasvanud.
Time flies when you`re having fun, eh!

Olen viimasel ajal väga palju mõelnud minevikule. Ajale, kui probleemid olid lihtsamad ja kliima normaalsem. Taban end tihti mõtlemas, et siis oli ikka nii palju parem. Oleks praegu ometi kõik samamoodi. Kuid hakkasin ühel päeval järele mõtlema...mis siis oleks, kui kõik olekski samamoodi? See mõte on tegelikult isegi natuke hirmuäratav. Ja siis ma mõtlesin ja mõtlesin ( Jah, Mare, mõtelda on lahe!) ja jõudsin lõpuks järeldusele, et on super hea, et kõik ei ole samamoodi ja koguaeg midagi muutub. Isegi kui kõik tundub vahel nii metsas ja suhted nii sassis(!) , siis on see omamoodi hea-see annab võimaluse meil muutuda, õppida. Kõige raskem ongi tulla välja oma mugavuse tsoonist ja õppida toime tulema uute olukordadega, millega pole harjutud. Aga ma usun, et kui see raske samm on tehtud, asututud juba üle oma piirikese, siis sealt edasi läheb asi lihtsamaks -kõik hakkab kuidagi laabuma. Ma olen seda ise nii mitmel korral viimase aasta jooksul kogenud. Kuigi see esimene samm võib olla väga raske , siis ma tean, et kui me ainult laseksime, siis Jumal võtaks meid sülle ja tõstaks sellest piirist üle:)

PS. Kes teab, see teab:P

If I lay here
If I just lay here
Would you lie with me and just forget the world?

Tahaksin rääkida teile ühes oma unenäost. See on vist kõige ägedam unenägu mida ma kunagi näinud olen.

Ma olin ühel jumalateenistusel, mis toimus nagu mingis teatrisaalis. See oli rohkem selline ülistusteenistus. Rahvast oli väga palju ja kõik seisid püsti. Ees seisis umbes 4 inimest, kes jagasid sõna. Kui 3 tükki olid ära rääkinud, tuli neljanda kord-neljandaks rääkijaks oli Margit. Margit hakkas Jumala Sõna peast kõva häälega kuulutama. Ta rääkis nii, nagu ma pole teda varem rääkimas kuulnud . Ma mäletan , et mõtlesin, vau..See on Püha Vaim! Kui Margit hakkas rääkima , siis tuli Püha Vaimu vägi nii tugevalt inimeste peale, et ma inimesed mu ees olevates ridades kukkusid maha.. Ma mäletan, et vaatasin neid inimesi ja mõtlesin, et Jumal on ikka vägev , aga tundsin kuidagi võõrana , nagu mitte sinna kuuluvat. Aga siis puudutas Püha Vaim mind nii tugevalt , et ka mina ei suutnud enam püsti seista. See oli lihtsalt nii vägev tunne.
Ma hakkasin siis loomulikult järgmisel päeval sellele unenäole mõtlema.
Mõtlesin selle peale, et just Margit oli see, keda Jumal niimoodi kasutas. Margit, kes on rääkimise koha pealt tegelikult ju mitte nii entusiastlik. Ja siis ma mõistsin, et see kõik on tänu usule. Usk liigutab mägesid, usu läbi juhtuvad inimlikult võimatud asjad. Küsimus on aga selle, kas meil on piisavalt usuku. Ja vastuseks on kahjuks Ei. Inimeste usk muutub aina väiksemaks. Puhas , siisras usk, et Jumala käes on kontroll, on kadunud. Täna oli meil pühapäevakoolis teemaks Taavet ja Koljat. Peale juttu ühe mängu ajal, Mai küsis lastelt,et kas nemad julgeksid tugeva ja suure Koljati vastu niimoodi minna. Kõik raputasid pead va. Erko , kes ütles, et tema küll julgeks, kui ta koos Jumalaga läheks. Kas pole mitte hämmastav, kui 6 aastane poiss midagi niisugust ütleb? Ma arvan, et suurte inimeste viga on selles, et meil pole sellist usku , ngu kuue aastasel. Siirast usku. Selle asemel , et öelda: ``Jumal on tugevam, kui Koljat`` ( nagu mulle täna öeldi), ütleme:`` ma olen ju nii nõrk``.
C.S Lewis ütles oma raamatus ``Ühe valu anatoomia``...``Sa ei tea kunagi , kui palju sa tõeliselt usud , kuni selle tõesus või väärus saab sinu jaoks elu ja surma küsimuseks``
Arvan, et mu usk on nii väike, et seda pole mõtet isegi mainida. Ma tahan, et minu usk oleks sinepiiva suurune. Ma tahan teha suuri tegusi Jumalale usu kaudu.
SEST
``The only thing that counts is faith expressing itself through love``
gal 5:6b

"But then I did wake up today and remember that every grand adventure I've had yet has started by loving where I've been."

-Jaime Banks

Kas pole mitte nii tõsi!

M&T