Häid Jõule

Liisa:` te olete ikka imelikud, mõlemad arvutites klõpsite vaid`
Ma: `parem harju sellega, varsti vajud ise ka sellesse maailma`

Liisa on nagu siuke värske tuul siin, meie elutoa diivanil täna. Räägib ja joonistab. ta on armas:)

Hommikul lähen ära ja suvel olen ka ära ja kuigi ma ei tea veel, et kas ma ka sügisest ikka siin samas diivanil istun, siis mul on hea meel, et Liisa siia kolib. Muutused on head ma arvan. Või noh, teglt on nad neutraalsed ikka vist. Loomulik osa elust, jah? No see mõte nagu ei vii kuhugi, selline tunne. Aga mõned mõtted vist polegi mõtlemiseks vaid pigem lihtsalt elamiseks.

Liisa just ütles, et vähe magamine põhjustab ülekaalulisust, nii et ma siis ruttan nüüd kähku igaks juhuks magama ära!

Ps: pildil on siis vasakul Liisa( kui hakkasite mõtlema , et kumb siis) ja paremal Erkki (aka Laulujõmm, hüüdnimega Jõmm) ja meie ameerika kuusepuu ka muidugi!

Meri

Mulle väga meeldib meri. Ma ei tea küll, kuidas ma seal Tartus niimoodi ilma mereta vastu üldse olen pidanud. Siin Saarel olen ikka iga päev mere ääres käinud. Täna polnud päevitus või võrgu ilma, aga otsustasin siiski minna. Mere ääres ei olnud kedagi. See aga ei üllatanud mind ega heidutanud, ehk oligi parem. Ma otsustasin muulile minna, sest olin ikka iga päev ju mõelnud, et peaks muulil ka ära käima üks päev. Ilm oli külm, aga päike see eest paistis ikka soojalt, et ta selle külma parajalt tasakaalustas. Kõndisin mööda muuli otsa poole ja avastasin, et suurtel kividel kõndida on ikka meeletult hea. Kui olin muuli otsani jõudnud, istusin ühe kivi peale ja panin jalad allapoole teisele. Päike pani lained mõnusasti sillerdama. Ipodist tuli just parasjagu Tuulevaiksel ööl. Ja kuigi polnud väga tuulevaikne öö vaid pigem nagu väga jõhkra tuulega õhtupoolik, sobis see laul mu hetke ime hästi. Istusin seal siis niimoodi, igakas juhuks olin veel kapuutsi pähe tõmmanud ja vaatasin merd. See oli nii rahutult rahulik. Mulle meeldivad sellised lihtsad, nagu raamatust välja võetud hetked. Siis kui ma istun ja ei pea mõtlema elu keerulisi mõtteid, vaid saan lihtsalt vaadata rahulikult, kuidas laine aeg ajalt mu paljastele jalgadele mere soolaseid piisku pritsib. Sellistel hetkedel ma nagu teaks kõige olulisemaid asju elus. Seda, et Jumal ongi kõikvõimas ja ilma temata poleks ma midagi, Ta andestab mulle ja armastab mind. Ja sellistel hetkedel mitte ainult ei teaks neid asju vaid lausa mõistaks neid. Armastan ikka väga neid hetki... ja merd.

Mina otsin valget purje

Vihm

Ma unustan palju. Näiteks olin ma juba täiesti unustanud, miks ma vihma armastasin. Selle unustamise pärast ma mõnikord isegi olin pahane, kui vihma hakkas sadama ja mõtlesin, et miks ometi... Kuid täna oli hästi soe ilm ja ma sõitsisn parasjagu rattaga Karlovast kodu poole. Olin jõudnud üle silla sõita, kui vihma hakas sadama. Alguses niimoodi õrnalt,aga kui jõudsin valgusfoorini, tuli järsku nii palju vett taevast, et paari hetkega olin üleni märg. Käega näo pealt vett ära lükates , nägin kuidas kõik inimesed mu ümber jooksma hakkasid, et varju leida. Mõtlesin, et peaks ka vist tempot lisama, aga otsustasin äärmiselt kehva nähtavuse tõttu seda mitte teha. Nii ma siis sõitsin rahulikult paduvihmas, vahelpeal käega nägu puhtaks pühkides, kodu poole. Ja teate, nii hea oli! Kodu uksest sisse astudes ja riideid väänates, olin ma õnnelik, sest mulle meenus , miks ma vihma olin armastanud.
Ma tahaksin, et mul ei läheks meelest, miks ma midagi või kedagi armastan. Et kui elus tuleb selline vihm, mis sel hetkel minu enda mingi hoiaku tõttu mulle ei sobi, siis meenutaksin seda algpõhjust, miks ma alguses teda üldsegi armastasin. Jah, ma tahan mäletada, mitte unustada.

Aeg

Vaatasin täna dokumetaalfilmi `Hugo ja Rose`. Ma arvatavasti ise vabal ajal sellist asja ei vaataks, aga õnneks olin sunnitud grenatoloogia loengus seda tegema. Nimelt rääkis see film kahest tavalisest rootsi vanainimesest. Hugost ja Roseist. Nad olid õde ja vend ja mõlemad üle 90 aasta vanused. Üldiselt oli see väga südmalik dokumentaal ja pani mõtlema nii mõnegi asja peale. Pärast oma 101 sünnipäeva istus Hugo akna all ja hüüdis Rosei, hooldajad aitasid ta voodisse ja Hugo naeratas ja ütles, et ta läheb nüüd koju Rosei juurde. Kui mõlemad olid surnud, rääkis keegi nende lähedastest ja ütles, et kõige olulisem, mis nende elust meelde jäi, oli see, et neil oli aega teiste jaoks. Tänapäeval pole meil enam aega üksteise jaoks. Meil pole tihti aega isegi enda jaoks. Kus see aeg siis järsku kadus? Mu õppejõud rääkis, et vanasti oli ikka nii, et väiksed tüdrukud mõtlesid, et ohh oleks ma juba ometi 16. Tänapäeva lapsed aga mõtlevad reedel, et appi, kas juba saabki nädal läbi! Isegi lastel on kiire ja aega pole enam kellelgi. Viga on kindlasti ka ühiskonnas, mis ütleb, et sa pole piisavalt edukas, kui su päevaplaan pole nii täistopitud, et söömise ja magamise jaoks aega ei jää. Arvatavasti on see viimane küll natuke ülepingutatud, aga vahel on ka seda vaja. Aja ära kadumisest saavad inimesed aru tihti aastaaegade järgi. `Appi, juba ongi mai kuu kohe!` Nii ma taban end mõtlemast. Kuhu siis jäi aprill, ja märts- see vee vulisemine , mis pidi kevade tulekut näitama. Selline tunne on, et oleksin maganud kui pikka und ja siis ärganud uude aastaaega, mis järgmise aastaja saabudes jälle unustusse vajub. Ja kogu selle imestamise kõrvalt elan ikka edasi seda täistopitud elu, mis lõpus ei loe. Suhted loevad-ka igavikuliselt ja neid ei saa elada ilma ajata. Nii, et teile ja eelkõige mulle soovin, et otsiksime üles selle aja , mis Jumal meile andnud on ja kasutaksime seda nii, et kui me ükskord koju lähme siis teised mõtlevad, et temal oli aega teiste jaoks ja see on see , mis tegelikult loeb.

Tsitaat

Kallid abituriendid, ma ei kadesta teid

*Elu on...
nagu tatilapp. See saab ükskord ikka tatti täis ja kui sa seda ära ei puhasta, siis on see lõpuks kasutu ja isegi rõve. -tsitaadi lõpp-

Ma tihti mõtlen elu peale, sest noh, ise ju elan seda sama Elu. Mulle meeldib see elu. Jumal on ju selle mulle andnud. Ma mõtlen nii, et see , mis ma elan ei ole üldse minu oma, vaid Jumala, ja see mõte paneb mind rohkem väärtustama elu ja mitte nii väga virisema. Kuigi vahel ma libastun, nagu osteoporoosiga vanatädi. Siis ma virisen, olen kade, mõtlen, et mu elu on ikka crap, et mina olen crapp... Aga teate, siis tuleb minu kallis Päästja ja aitab mu vaese osteoporoosihaige üles ja mul on häbi, aga kõige vingem on Jumala juures see, et ta võtab isegi selle häbi ära! No mõelda vaid, kui ägedat Jumalat me ikka teenime!
Mul on palju mille eest olla tänulik, aga kahjuks ma ei pea seda nii tihti meeles. Ma tahaksin, et mu süda oleks kaetud tänuga ja ma siis oskaksin elada nii, nagu Jumal on määranud. See oleks vinge. ma arvan, et mu probleem ongi see tihti, et ma lasen muudel asjadel varastada esikoha oma elus. Aga esikoht peab kuuluma mu südames Jeesusele, lihtsalt peab! Kõige kuulim Jumala juures on see, et tema oli,on ja jääb samaks. Püha ja Kõigeväeline:)

Ps: Mu tsitaat käis küll retro riidest tatilappide kohta aga ma tegelt kasutan neid ühekordseid. Enne istusime diivanil siis, mina ja Mare, ja mina siis nuuskasin ja nuuskasin ja nuuskasin oma sisikonda välja ja siis oli hunnik lappe mul siin kõrval diivanil. Nüüd võite mõelda, et rõvedad! aga oh ei! ``Tuleb ikka ilu näha``ütles mulle üks. No ma siis nägin ka ilu...lapid olid kui väiksed armsad lumepallid, millega saab sõda teha või kindlust ehitada. Ma otsustasin esimese kasuks ja tegin sõda Marega.Võite arvata , mis ta selle peale ütles, ta ei näind ilu...

Jõekanal

Täna nägin kuidas kaks poissi anne kanali juures kiikudeni pääsemiseks peaegu nabani veest läbi läksid , siis rõõmsasti kiikusid ja tagasi jälle nabani veest läbi tulid. Päris tore oli niiviis vaadata ja naerda nende üle, rõõmu tunda et ma nende ema pole ja salaja ise samamoodi teha soovida.

Ma olen sügavalt veenudnud, et kunagi on see päev, mil anne kanal ja emajõgi saavad üheks. Ja siis pole isegi vaja mõnel küsida enam: kas anne kanal polegi emajõega ühenduses? sest siis ju on!

Kujutlus

Andsin täna lasteaias 4. aastastele põngerjatele liikumistundi. Tunni alguses seletasin neile soojenduse reegleid. Üheks reegliks oli see, et ringis jooksmise ajal pidid nad ümber kahe maha pandud hüppenööri jooksma, et siis ring väikses ei läheks. Väga loogiline mu meelest. Siis üks tegelane ütles mulle: `Kule, teeme nii , et seal keskel on tuli.` Ma olin loomulikult nõus sellega. Aga siis hakkasid teiste laste võimed ka ilmsiks tulema.`Teeme, et seal on vesi! Teeme, et on krokodillid, mis su ära söövad kui sinna keskele lähed!` No , olgu..siis me tegimegi, et seal oli Tulevee järv kus elasid jõhkrad krokodillid. Hakkasime siis ringis soojendust tegema ja , et harjutusi ette näidata läksin ma ise ringi keskele,et kõik mind näeks ja korraga hakkasid lapsed karjuma: Krokodillid söövad su ära !!! Hüppasin siis ruttu Tulevee järvest välja ja napilt veel pääsesin eluga, tänu Jumalale. Kuidas ma küll nii kiiresti unustada sain. Kui ma oleksin väike, siis ütleksin, et suured on ikka väga rumalad vahel.