laiali on

Ma mõtlen vahel, et elu on nagu siuke puzzle. Kunagi ammu panime kokku ühte väga imelikku puzzlet terve öö. Ma mäletan, et see oli nõme puzzle, sest seal oli hästi palju ühesuguseid tükke, siuksed kirjud. Paned ühe tüki paika ja lähed edasi, natukese aja pärast aga avastad, et see polnudki õige ja pead hoopis muud kohta sellele otsima hakkama. Või siis on mõne tükiga nii, et sa oled lihtsalt nii kindel , et see peab sinna kohta minema ja see, et tegelt need otsad omavahel täpselt kokku ei sobi, ei heiduta sind. Nii siis lükkad kasvõi jõuga ja ei jäta järgi, enne kui see tükk pole seal. Tegelt on aga sellel tükil ju su puzzles teine koht ja sellele kohale on oma tükk, aga seda sa seal emotsiooni sees ei mõtle. Nii, et elu on nagu puzzle, tükid laua peal laiali ja ootavad oma kohta. Peaks vist vahel lihtsalt astuma korra kõrvale, tulema emotsiooni seest välja ja mitte jõuga üritama tükki panna sinna, kus see ei käi.
...Palju asju peaks tegema tegelt.

Haige

Täna mult küsiti mitu korda, kas ma olen haige. Väga armas oleks tõesti kui keegi nõnda küsiks, noh, kui ma tegelt oleks ka haige, siis ikka. Aga ma polnud, üldsegi mitte. Mu haigus seisnes ainult selles, et mul ei olnud meiki peal ja tüübid, kes olid harjunud mind meigiga nägema siis arvasid, et olen haige. No, ma saan aru, mu enda süü, peaksin rohkem ilma ainult olema, siis ei küsitaks kah. Aga huvitav on see, et niimoodi nagu ma olen, ilma ilustamata, peetakse mind haigeks, sest selleks nö võrdluspunktiks on võetud see ilustatud variant. Mis tegelikult pole ju õige ja hoopis peaks ise kandma seda haige nimetust.Sest tema pole ju normaalne vaid pigem kõrvalekalle normaalsest. Kõik on sassis, peapeal seisab, sest oskab. Ma ei oska peapeal seista, pole kunagi osanud, isegi mitte nii, et paneks jalad vastu seina, ei oska.

* Laul ka polnud sellel pildil haige, lihtsalt et ma saaks ägedama pildi teha, siis ta tegi niimoodi rõvedalt nende silmadega. Aga nüüd võib ikka öelda, `haige tüüp` nagu natuke teises mõttes.

Jäljed

Käisin õhtul jooksmas. Selline natuke tuisune oli, niimoodi ,et tuiskas ikka siukse õrna kihi tee peale. Jooksin oma tavapärast ringi. Lõpetasin ühe ja hakkasin teist jooksma , kui ma avastasin , et ainukesed jäljed, mis mu ees lähevad, on mu enda omad. Igaks juhuks veel meelega astusin nendesse, et olla kindel. Veidi nagu nüri tunne tuli niimoodi, joosta seal ,tuul vastu puhumas, enda jälgedes. Natuke siuke äratundmine tuli. Elu ära tundmine. Täpselt sama tunne on mõne asjaga. Et jooksen juba teist ringi , tuul vastu puhumas, ees ainult enda jäljed, milles astun. Lõpetaks ma siis ära selle ringi ja otsiks mõne muu, kus on ees kellegi Targema jäljed, milles joosta, aga ei, lähen kolmandale ja ainuke erinevus on , et nüüd on kahed jäljed, aga ikka enda omad.

Sain päris oma laulu. keegi pole mulle varem kirjutanud, seepärast ongi see mainimist väärt. Väga vinge laul oli. Mu lemmik rida aga sealt on: `Tean, et sinu silmis märkasin seebimulle.` Lihtne ja absurnde. Nii nagu mulle meeldib see elu.

Teadmatus

Täna käisime ühel vanal naisel õue peal lund lükkamas. Ma millegipärast ei mäleta enam , mis ta nimi oli, sest see polnud tavaline vana nimi vaid mingi eriline, hakkas igatahes A tähega. No ma kutsun siis teda tädi A ks. Sellesmõttes oli huvitav see lükkamine, kuna sain ronida kõrgele kuuri katusele, sest sealt oli vaja lumi maha lükata. Polnudki üldse hirmus, kuigi alguses tädi A ei tahtnud mind sinna lasta, ütles, et ootame ikka poisid ära enne. Ma ei tahtnud oodata. Ja need paar korda, mil hakkasin maha libisema katuselt, olid ka pigem siuksed põnevad. Kuni aga tädi A avaldas meile saladuse. Ta muuseas mainis, et see pool kuuri, see kus pole uut katust , seal on pandud aind kile ja siis lauad sinna peale. Siis tegi veel nalja ka, et kui kukun kuuri, siis pean seal kevadeni olema, sest see uks on lume all ja välja ei saa. Suht hea huumor oli ikka tädi A l. Nojah, aga enam polnud midagi teha ju. Lumi oli vaja ära saada sealt. Ireen lubas vähemalt, et tuleb haiglasse iga päev mind vaatama. See innustas tõepoolest. Jalg oleks ehk värisenud kui ma ei oleks pidanud lihased nii pingutama, kuuril püsimiseks.Aga kuur sai lõpuks puhtaks. Mõtlesin hiljem, et kui ma ei oleks teadnud, siis ei oleks jalg arvatavasti värisema pidanudki. Eks teadmatus ole küll mõnikord abimees, mis säästab ehk ebavajalikust muretsemisest, sest olgem ausad, kui see katus kandis siukest jõhkra massiga lund, siis miks ta ei peaks mind kandma. Aga sellel hetkel hakkad nagu ikka mõtlema, et äkki ei kanna. Ma arvan, et mõned asjad elus on väga targasti niimoodi meile teadmatud, et me ilmaasjata ei muretseks. Oskaks ma teadmatust võtta vahel siis abimehena mitte alati vaenlasena. Ei oska.

Tarksutera siis tädi A lt ka: `Lapsed, jätke meelde, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!`

Viidad

Üks inimene, kes on oma mõtetega minu elupilti selgemaks muutunud ja minu maailmapilti avanud on kindlasti C. S Lewis. Ma usun, et kui selle mehe mõtted on vahel saanud mu omadeks , siis ma ei pea kartma, sest see mees järgis Jeesust. Ja selliseid tüüpe võib võtta eeskujuks.
Leidisin oma vanast märkimikust ühe lõigu tema raamatust, mis olin vist arvatavasti siis seda raamatut lugedes välja kirjutanud. Tema autobiograafiline raamat: ` Tabatud rõõmust` (Surprised by Joy). Jagan:

Kui me oleme metsas eksinud, on teetähise ilmumine suur asi. See, kes teda esimesena märkab, ütleb: ``Vaata!`` Terve seltskond koguneb posti ümber vaatama. Aga kui me oleme tee üles leidnud ja möödume viitadest iga paari miili järel, ei peatu me enam, et neid vahtida. Nad annavad meile julgust ja me oleme tänulikud sellele võimule, kes nad püsti pani. Aga me ei peatu ja ei vahi, vähemalt mitte kauaks, mitte sellel teel, olgugi ta postid on hõbedast ja sildid kullast. ``Me tahaksime olla Jeruusalemmas!```Mis muidugi ei tähenda, nagu ei tabaks ma end aeg ajalt peatumast ja vahtimast isegi vähem olulisemaid asju tee ääres.

Ma usun, et Jumal annab meile asju tee ääres, mis ei ole nii olulised kui viidad, aga siiski on ilusad, et me korraks peatuks ja vaataks.
Seisin täna vannitoas, korter oli juba selline hämar, Iiris magas ühes toes ja teisest toas mängis muusika, mis ka vannituppa kostus. Võtsin parasjagu pesu pesumasinast välja ja riputasin seda kuivama , samal ajal kuulasin ilusat muusikat ja mõtlesin. Mulle väga meeldib pesu kuivama panna , see on üks mu väga veider joon ja mulle tohutult meeldib see muusika , mis ma kuulasin..ja sel hetkel, ma tundsingi, et oli nagu siuke hetk, mille oleks tahtnud korraks freezeida. Tavaliselt on ikka olnud mul sellised hetked, mis on seotud väga tugevate emotsioonidega, aga seekord mitte. Mingi imeline rahu oli lihtsalt. ja siis ma mõtlesingi, et eks Jumal on tee äärde pannud ikka lihtsaid asju ka, ainult sellepärast, et ta armastab ja tahab, et meil oleks hea. Ma lihtsalt tahan , et ma oskaks neid asju rohkem märgata. Sest mõnikord tunnen, et olen õigel teel ja märkan viitasi. Aga läheb meelest , et Jumal on veel ägedam. Tahan lihtsalt jääda seisma õigel ajal ja tänada Teda.

Koos, mitte üksi

Üks väga suur vale arusaam , mis inimestel kipub tekkima on see, et selleks , et endast aru saada ja ennast nö leida, peab minema kuhugi üksinda metsa või välismaale või kuhugi mujale, eemale. Eks ma olen ise ka ju seda mõelnud erinevates elu etappides. Mina julgen väita, et see on vale. Jumal ei loonud inimest olema üksi. Ja seetõttu ei saa ükski inimene ennast tundma õppida paremini kui suhetes teistega. Missugune sa tegelikult oled, seda peegeldavad sulle need inimesed, kellega sa oled koos ja jagad seda imelist kingitust, elu. Ma võin vabalt minna sinna metsa üksi ja vahel on seda vaja, et palvetada ja kuulata Jumalat, aga mitte eesmärgiga, saada endast aru, sest see ei toimi nii. Ma ütlen, et pole mõtet aega raisata sellega, et ennast kusagil üksi leida. Palju konstruktiivsem on vaadata seda kuidas sa suhtud teistesse, mida sa mõtled teistest ja kuidas sa käitud erinevates olukordades. Niimoodi vaikselt õppides enda kohta, lähtudes teistest, aitab palju paremini muuta, seal kus on vaja muutust ja armastada rohkem, seal kus sellest puudu jääb.