Monday, 26 December 2011
Saturday, 24 December 2011
Jõuluvihm
Kõndisin pimedas õhtul kirikusse, suur vihmavari peakohal lahti ja üritasin kõigest väest mitte autode porilaine sisse jääda. Mõtlesin, et nii hea ikka. Paljud olid ikka frustreeritud, et mis jõulud need on ilma lumeta. Ei tea jah , mis jõulud. Mul on suva, olgu see lumi või mitte. Kogu see jõulutunde taga ajamine ajab pea juba ringi käima ja ma olen tänulik, et Jumal sel aastal lund ei saatnud jõuludeks. Maailm muutub naljakas me ümber ja sees sellel aastaajal mu meelest. ``Pühademeeleolu``- mis asi see veel on? See, kui ma istun kirikus ja teen eriti püha näo pähe, kuulan küünlavalguses ilusat muusikat ja olen kuri kui mingi laps jumalateenistuse ajal liiga palju lärmi teeb. Las teeb, ongi hea kui teeb, võiks rohkem teha mu meelest. Teeks isegi kui oleks laps, meelega, et rikkuda seda meeleolu ja panna inimesi mõistma midagi. Midagi, mis on suurem kui see meeleolu, suurem kui meie ja meie jõulutunded.
Päästja ei tulnud, et jääda sõime ja kord aastas teda seal kiigutataks.
Aitäh, laps, kes sa tegid lärmi ja aitäh vihm, et sa sadasid täna.
Aitäh, Jeesus.
Päästja ei tulnud, et jääda sõime ja kord aastas teda seal kiigutataks.
Aitäh, laps, kes sa tegid lärmi ja aitäh vihm, et sa sadasid täna.
Aitäh, Jeesus.
Monday, 28 November 2011
Võileib
Mõnes mõttes on unistused paremad kui päriselu. Praegu mõeldes, siis tunnen, et ma enam üldse ei unista nii palju kui varem. Võib olla on asi selles, et nüüd on unistused nagu puu otsast alla poole roninud, nii, et varbad juba maapinda puudutavad ja enam nad ei suuda näha ladavas istudes, kuidas päike tõuseb. Aga miks siis võivad ikkagi unistused paremad kui elu olla. Ma lugesin kunagi ammu kooliajal raamatut, või juttu vms ta oli. Popi ja Huhuu, Tuglase kirjutatud, kui ma ei eksi. Ja sealt olen välja kirjutanud ühe tsitaadi, mis mu kunagise melanhoolse oleku tõttu mind sugugi ei üllata.
``Oli nii hea mõelda ja unistada. See oli peaegu niisama hea kui elada ...või veel paremgi.``
Ma kunagi eriti ei mõelnud sellele, tundus lihtsalt ilus. Aga nüüd täna sain lõpuks aru sellest müsteeriumist. Võttis ikka aega see kirgastumine.
Põhjus, miks see võiks nii olla on selles, et kui sa unistad millestki ja sul seda veel käes pole, siis see rahuldab sind täielikult, aga kui see saab sulle kätte siis võid sa sellest isegi eufooriat tunda, aga see rahuldus, mis sul oli enne seda unistades, on kadunud, sest päris elu ei suuda lõpuni kedagi rahuldada. Näiteks kui mul on kõht hästi tühi ja siis ma unistan, et saaks midagi süüa, kasvõi ainult ühe võileiva. See üks unistuste võileib tundub just see reaalsus mis toob rahulduse, ja toobki, unistades sellest. Aga kui ma reaalselt saaks selle võileiva, siis tegelikult on juba ette teada, et see ei rahulda lõpuni, isegi kui nälg kaob, tekib see uuesti ju jälle.
Või näiteks see, kui ma jooksin maratoni. Ma kunagi ei oleks isegi julgenud unistada, et seda teen. Siis ma unistasin, ja see oli hea. Siis ma jooksin. Ja nüüd ma naeran maratonile näkku ja nutan taga oma unistust, aukartust. Oleks pidanud mitte jooksma siis ? Ei, nii ju ka ei saa elada. Eks ma ikka jooksen nüüd siis veel ja üritan läbi pisarate seda aega parandada ja loodetavasti saan aega parandada kuni surmani, või vähemalt kuni mõistus tuleb noh, koju öeldakse, aga ma pole selles väljendis kindel.
Natuke on jah siuke kahju, et elu nüüd tänu sellele kirgastumisele nii elama pean hakkama, aga samas vähemalt mul on see palju selgemini selge, et tõesti Ainult Jumal saab rahuldada inimest, mitte keegi või miski muu.
``Oli nii hea mõelda ja unistada. See oli peaegu niisama hea kui elada ...või veel paremgi.``
Ma kunagi eriti ei mõelnud sellele, tundus lihtsalt ilus. Aga nüüd täna sain lõpuks aru sellest müsteeriumist. Võttis ikka aega see kirgastumine.
Põhjus, miks see võiks nii olla on selles, et kui sa unistad millestki ja sul seda veel käes pole, siis see rahuldab sind täielikult, aga kui see saab sulle kätte siis võid sa sellest isegi eufooriat tunda, aga see rahuldus, mis sul oli enne seda unistades, on kadunud, sest päris elu ei suuda lõpuni kedagi rahuldada. Näiteks kui mul on kõht hästi tühi ja siis ma unistan, et saaks midagi süüa, kasvõi ainult ühe võileiva. See üks unistuste võileib tundub just see reaalsus mis toob rahulduse, ja toobki, unistades sellest. Aga kui ma reaalselt saaks selle võileiva, siis tegelikult on juba ette teada, et see ei rahulda lõpuni, isegi kui nälg kaob, tekib see uuesti ju jälle.
Või näiteks see, kui ma jooksin maratoni. Ma kunagi ei oleks isegi julgenud unistada, et seda teen. Siis ma unistasin, ja see oli hea. Siis ma jooksin. Ja nüüd ma naeran maratonile näkku ja nutan taga oma unistust, aukartust. Oleks pidanud mitte jooksma siis ? Ei, nii ju ka ei saa elada. Eks ma ikka jooksen nüüd siis veel ja üritan läbi pisarate seda aega parandada ja loodetavasti saan aega parandada kuni surmani, või vähemalt kuni mõistus tuleb noh, koju öeldakse, aga ma pole selles väljendis kindel.
Natuke on jah siuke kahju, et elu nüüd tänu sellele kirgastumisele nii elama pean hakkama, aga samas vähemalt mul on see palju selgemini selge, et tõesti Ainult Jumal saab rahuldada inimest, mitte keegi või miski muu.
Tuesday, 22 November 2011
Pähkel
Mulle väga meeldib šokolaad. Eriti meeldib mulle selline, kus on terved metspähklid sees. Täna ostsin ka ühe sellise šokolaadi ja mõtlesin koduka jaoks hoida, aga noh..jah. Hakksin seda siis lõunaks sööma ja avastasin midagi väga häirivat. Nimelt tegin paberi niimoodi lahti, et šokolaad täitsa valepidi jäi ja ma ta selga nägin. Avastasin siis, et igas šokolaadiruudus oli üks metspähkel. Võiks ju iseenesest mõelda, et super ju, iga tükk mille võtan, saan ühe pähkli. Aga ei. Terve oma elu olen elanud nii, et võtan ühe tüki võin saada täiesti ilma pähkliteta ja siis järgmises on lausa kolm! Ja siis ongi, et kui olen natuke frustreeritud, et selles ühes polnud ühtegi, siis see järgmine kolme pähkliga on seetõttu veel parem! Aga nüüd, igas tükis üks. Nii ettearvatav, igav ja võiks öelda lausa halbu emotsioone esile kutsuv.
Kui ma hommikul ärkan, siis mulle meeldib põnevusega mõelda, et mitu pähklit täna on, kas kolm või üks või polegi ühtegi. Kui igal päeval oleks elus üks pähkel, olgu, et on hea pähkel, oleks ikkagi elu vist väga igav. Tänu siis Jumalale, et on päevi, mil pole ühtegi ja on päevi kus on kolm.
Täna oli selline pool pähklit. Aga noh, parem ikka kui mitte ühtegi ju!
Kui ma hommikul ärkan, siis mulle meeldib põnevusega mõelda, et mitu pähklit täna on, kas kolm või üks või polegi ühtegi. Kui igal päeval oleks elus üks pähkel, olgu, et on hea pähkel, oleks ikkagi elu vist väga igav. Tänu siis Jumalale, et on päevi, mil pole ühtegi ja on päevi kus on kolm.
Täna oli selline pool pähklit. Aga noh, parem ikka kui mitte ühtegi ju!
Saturday, 22 October 2011
Sa unustasid suudelda mu hinge, idioot.
Päris võimas, et saan siukse emotsiooniderohke lause niisama ilma mingi tagamõtte või halva emotsioonita kirjutada.
Käisin täna vaatamas filmi Idioot. See uus Eesti film, mis on Dostojevski samanimelise romaani järgi tehtud. Ma pole ise seda raamatut lugenud, sest peale kunagiste paari loetud teose, pole vene kirjandus just mu vabade hetkede veetmise võimalus olnud. Ei saaks öelda, et vene kirjandus mulle ei meeldi ja ei saa ka öelda, et meeldib. Kuna mu üks sõber väga kõrgelt hindab vene kirjandust, eriti Dostojevskit ja eriti Idiooti, siis otsustasin selle vähemalt kinos ära vaadata. Üldiselt võiks öelda, et meeldis. Film oli siuke natuke kriipi ja natuke segane kohati, mida võiski eeldada. Palju jäi segaseks ja paljud märgid ja sümbolid, peaks kindlasi järgi vaatama. Kõige enam mulle meeldis see ja see on asi mis meeldib mulle tegelikult kõikide teoste puhul, ükskõik mis žanrist- Kui autor toob sisse sügavad mõtted nii, et ta lõpuni vastust ei anna, vaid jätab ruumi ise edasi mõelda. Ma arvan, et see on kindlasti üks omadus, mis teeb teose mu jaoks heaks. Nii et jah, ma otsustasin siiski nüüd millalgi selle raamatu ka kätte võtta, sest usun, et raamat on siiski parem kui film.
Kui ma öösel läbi pimeda annelinna koju jalutasin, vaatlesin kuidas nende võimsate kortermajade akendest tulevad valgusvihud selle imelise tähistaevaga nii täiuslikult kokku sulasid. See tegi südamele head. Siuke kodu.
Käisin täna vaatamas filmi Idioot. See uus Eesti film, mis on Dostojevski samanimelise romaani järgi tehtud. Ma pole ise seda raamatut lugenud, sest peale kunagiste paari loetud teose, pole vene kirjandus just mu vabade hetkede veetmise võimalus olnud. Ei saaks öelda, et vene kirjandus mulle ei meeldi ja ei saa ka öelda, et meeldib. Kuna mu üks sõber väga kõrgelt hindab vene kirjandust, eriti Dostojevskit ja eriti Idiooti, siis otsustasin selle vähemalt kinos ära vaadata. Üldiselt võiks öelda, et meeldis. Film oli siuke natuke kriipi ja natuke segane kohati, mida võiski eeldada. Palju jäi segaseks ja paljud märgid ja sümbolid, peaks kindlasi järgi vaatama. Kõige enam mulle meeldis see ja see on asi mis meeldib mulle tegelikult kõikide teoste puhul, ükskõik mis žanrist- Kui autor toob sisse sügavad mõtted nii, et ta lõpuni vastust ei anna, vaid jätab ruumi ise edasi mõelda. Ma arvan, et see on kindlasti üks omadus, mis teeb teose mu jaoks heaks. Nii et jah, ma otsustasin siiski nüüd millalgi selle raamatu ka kätte võtta, sest usun, et raamat on siiski parem kui film.
Kui ma öösel läbi pimeda annelinna koju jalutasin, vaatlesin kuidas nende võimsate kortermajade akendest tulevad valgusvihud selle imelise tähistaevaga nii täiuslikult kokku sulasid. See tegi südamele head. Siuke kodu.
Thursday, 20 October 2011
Valu ilu ja valu
Mu meelest on Valu selline väga huvitav nähtus. Ta on iseenesest ju selline halb, aga samas kui nauke sügavamale sisse vaadata, siis on ta hea. Valu enam jaolt annab teada, et midagi on halvasti, ta on nagu siuke sõnumitooja. Mõnikord võib valu olla muidugi ka idiopaatiline ja eesmärgipäratu, Kahjuks alati pole võimalik ravida seda põhjust vaid vahel tuleb lihtsalt sõnumitooja maha lasta.
Täna ma mõtlesin kahele asjale seoses valuga. Esiteks seda, et inimesel on mingi piir kui tal on nii valus (füüsiliselt siis) et see valu on ainuke reaalsus talle ja ükskõik, mis muu ta ümber ei oleks, see on mõttetu. Eksisteerivad aind kaks Tema ja Valu. Huvitav mu meelest, miks see nii on. Kas poleks nagu võimalik, isegi kui on nii piinav valu, lihtsalt kuidagi lahutada end sellest, vähemalt enda mõistus ? Ma pole sda kunagi suutnud. Ja teine asi, millele mõtlesin: Olin loomulikult reaalses valu olukorras. Nimelt sain parasjagu kõige jõhkramat massaaži mida olen kunagi saanud-kupumassaaži tricepsile. Olin parasjagu oma meelest juba suremas kui õppejõud mu kõrval küsis, kas talun veel valu. Ütlesin, et EI! Sest kogu oma jõuga mis mul alles olin, oleks tahtnud selle käe seal ära lüüa, kes mulle selle valu andis. Kui ma jälle enda mõistuse selgeks sain , siis mõtlesingi, et huvitav, kust reaalselt läheb see piir , kus ma võin öelda, et ma ei talu enam. Kas see minu reaalsus on see kõige õigem otsustaja?
Seda rääkisin ma füüsilise valu kohta, aga öeldakse ju, et vaimne valu on ehk veel hullemgi. Võib olla seetõttu, et selle vastu ei saa nii kergesti võidelda ja ta ei ole nii määrtletud. Aga samas ikkagi kui vaadata, siis usun, et sellel vaimsel/psüühilisel on sama eesmärk kui füüsilisel enamasti. Näidata, et midagi on viga. Nii, et siis võiks nagu mõnikord ikka olla Valule tänulik, et ta nii tore abimees on ja meid tahab juhatada, et oleksime ikka terved ja täiuslikud.
Ja siis veel päeva mõte naistele.
A:``Elviira, kas sünnitamine on valusam kui see massaaž?``
E:`` Jah...``
Täna ma mõtlesin kahele asjale seoses valuga. Esiteks seda, et inimesel on mingi piir kui tal on nii valus (füüsiliselt siis) et see valu on ainuke reaalsus talle ja ükskõik, mis muu ta ümber ei oleks, see on mõttetu. Eksisteerivad aind kaks Tema ja Valu. Huvitav mu meelest, miks see nii on. Kas poleks nagu võimalik, isegi kui on nii piinav valu, lihtsalt kuidagi lahutada end sellest, vähemalt enda mõistus ? Ma pole sda kunagi suutnud. Ja teine asi, millele mõtlesin: Olin loomulikult reaalses valu olukorras. Nimelt sain parasjagu kõige jõhkramat massaaži mida olen kunagi saanud-kupumassaaži tricepsile. Olin parasjagu oma meelest juba suremas kui õppejõud mu kõrval küsis, kas talun veel valu. Ütlesin, et EI! Sest kogu oma jõuga mis mul alles olin, oleks tahtnud selle käe seal ära lüüa, kes mulle selle valu andis. Kui ma jälle enda mõistuse selgeks sain , siis mõtlesingi, et huvitav, kust reaalselt läheb see piir , kus ma võin öelda, et ma ei talu enam. Kas see minu reaalsus on see kõige õigem otsustaja?
Seda rääkisin ma füüsilise valu kohta, aga öeldakse ju, et vaimne valu on ehk veel hullemgi. Võib olla seetõttu, et selle vastu ei saa nii kergesti võidelda ja ta ei ole nii määrtletud. Aga samas ikkagi kui vaadata, siis usun, et sellel vaimsel/psüühilisel on sama eesmärk kui füüsilisel enamasti. Näidata, et midagi on viga. Nii, et siis võiks nagu mõnikord ikka olla Valule tänulik, et ta nii tore abimees on ja meid tahab juhatada, et oleksime ikka terved ja täiuslikud.
Ja siis veel päeva mõte naistele.
A:``Elviira, kas sünnitamine on valusam kui see massaaž?``
E:`` Jah...``
Monday, 3 October 2011
Kärbes
Mul on juba mitu päeva üks kärbes olnud toas. Ta on nii üksildane. Praegugi istub mul piimakruusi äärel ja mõtleb. Ta tundub hästi väsinud ja hästi segaduses. Öösiti ta ikka käib mu näos ka, seetõttu ma natuke vihkan teda.Püüdsin teda tappa, aga ei saanud kätte.
Hakkasin aga mõtlema, et miks ta üldse siin on, kas tal mingi talveune periood ei peaks olema? Tundub küll, et ta on millestki valesti aru saanud. Ta vist ei ole Kogujat korralikult lugenud.
Ma mõnes mõttes nagu samastan end temaga ka. Tunnen ka, et olen natuke väsinud ja segaduses ja vajan ehk talveund. Pikka ja kosutavat soovitatavalt. Või siis lühikest, aga ikka võiks olla kosutav.
Toakärbsel liiguvad tiivad u 330X sekundis, mu jalad võiks nii kiirest liikuda.
Hakkasin aga mõtlema, et miks ta üldse siin on, kas tal mingi talveune periood ei peaks olema? Tundub küll, et ta on millestki valesti aru saanud. Ta vist ei ole Kogujat korralikult lugenud.
Ma mõnes mõttes nagu samastan end temaga ka. Tunnen ka, et olen natuke väsinud ja segaduses ja vajan ehk talveund. Pikka ja kosutavat soovitatavalt. Või siis lühikest, aga ikka võiks olla kosutav.
Toakärbsel liiguvad tiivad u 330X sekundis, mu jalad võiks nii kiirest liikuda.
Subscribe to:
Posts (Atom)