Muld

Naljaks, et kahel inimesel on ju täitsa erinev maailm, kuigi Maailm on sama. Üks ütles, et tema arvates lause- Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn, ei ole rõõmus lause. See pidi meenutama surma.
Mulle ei meenuta surma. Ma ei tea kui palju oled käinud matustel, ma ikka olen päris mitmel ja siis on siuke komme, et visatake peoga sinna kirstule peale mulda. Miks seda tehakse ma ei teagi. Nagu tahaks anda surnule veel midagi kaasa, mis ei kuulu mulle. Aga olgu. Niipalju kui mul kogemust on nende viskamistega , siis mu meelest pole seal surnuaedades küll enamasti siuke ehtne muld, pigem siuke liiv ja segu. Niisiis ei meenuta muld mulle surma.
Hoopis- meenutab see mulle lapsepõlve, meenutab, kuidas maakodus, kummikutega kartulipõllul sai koperdatud. Muld, mis pärast vihma täitsa poriks oli vormitud ja mis kummiku äärest salakavalalt sisse tahtis tungida. Aga meid ei huvitanud, me jooksime. Ükskord jäi kummik kinni ka mulla sisse , tuli jalast ja sokk vajus porri. Naljakas oli. Ükskõik , mis maailm ümber polnud, see muld oli naljakas.

Nii, et kui kevade lõhn on mulla lõhn, siis on naljakas.

Täna ma sõin 2 apelisini. Üks meeldib teine ei meeldi.

Vot selline päev siis. Mõtlesin, et mulle ei meeldi, kui inimesed teevad paastu facebookist. Ma isegi ei tea, miks see mulle ei meeldi. Kuidagi siuke popp asi, sellepärast vist. Tundub kuidagi nõrk. Ma õpin alles seda nõrkuse armastamist. Või äkki on tugev- paastuda, mitte alla anda kiusatusele klikkida kõikide võimalike piltide ja linkide peale. Eks see ole sama nende enesetapjatega, kumb sa siis oled, nõrk või tugev. Ma ütleks, et kumbki. Pigem kadunud.

Mulle meeldib kui inimesed küsivad nõu mult lihtsates asjades nagu `Kas see kaste sobib üldse pizza peale?``Nii ma tunnen end inimesena. Ma tunnen, et ei saa hakkama keeruliste nõuannetega. `Loe Piiblit``ütlen, et teisele tunduda pühalikum, targem, kui tegelt olen. Naeratan ja neile tundub, et kõik mu elu on paigas siis. Mõtlen, et miks ei peakski olema. Jumal on mul nii lähedal, et kardan, lahti lasta. Aga kahtlus ikkagi jääb, kas on paigas.

Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn.

Ohud

Täna tegin pannkooke hommikul. Olen palju pannkooke teinud, aga täna oli teisiti. Ma olen alati mõelnud, et lahe on kui keegi niimoodi visates õhku, neid keerab, aga ma ise nii ei ole kunagi teinud. Arvasin, et see on liiga raske ja siis kui viskan siis see kook kukub niimoodi kuhugi pliidi peale ja kogu mu kaunis ja äärmiselt maitsev kook läheb halvaks. Siis ma pigem olen võtnud asja ohutult ja keeranud labidaga. Aga täna siis, nagu ma juttu alustasin, ma mõtlesin, et mis seal ikka, proovin, midagi pole kaotada. Kuidagi tuli selline võimas tunne ja ütlesin endale seal köögis seistes- Sul pole ju midagi kaotada! Jah, olin nõus. Proovisin, viskasin ja kohe esimene kook mis viskasin, kukkus täiuslikult pannile õiget pidi tagasi. Täiega võimas ikka! See oleks mul nagu koguaeg sees olnud. Ja mina, elades oma `ohutut` elu, olen selles lahedusest päris pikalt ilma jäänud. Oi kuidas ma nüüd viskama hakkan!
Paneb mind mõtlema, kas on mul elus veel neid asju, kus peaksin olema vähem ohutum...Ja samas, kohti kus see ohutus on ikkagi vajalik ja õige, mida ei peaks muutma. '


Linnud juba häälitsevad õues. Alguses laulavad, varsti muutub tüütuks , siis röögivad. Ja tulp mu laual on ka üsna teisest maailmast kui need lumised teed. Jah, elu mulle meeldib :)

Põllud

Viimasel ajal mõtlen hästi palju vastutusest. Mõtlen sellest, mille eest mina vastutan, kas ma peaks rohkem vastutama. Noh, nii vist ei saa küsida isegi. Tihti on ju vastutusega nii, et ma ei saa valida kas ma peaksin seda tegema või mitte, see on lihtsalt nagu osa minust. Ma arvan, et mulle siin vastuvaidlejaid pole, kui ütlen, et iga inimene ise peab vastutama oma sõnade ja tegude eest. Ma arvan, et õppida vastutust on ehk üks elu oluliseim pidepunkt ja koht, mis aitab kõige enam edasi arenemisele. Noh, ma näen elu nii, et inimene peab nagu edasi arenema, muutuma paremaks, õppima oma vigadest , parem oleks veel kui teiste vigadest, et muutuda enam paremaks ja täiuslikumaks. See võib tunduda, kui liiga suur ja mõnesmõttes siuke mõttetu eesmärk isegi, sest juba ette teada, et inimene ei saàgi täiuslikuks ju siin. AGA ma ikkagi usun, et alustades väikestest asjadest, igapäevastest, on inimesel võimalus. Mul on võimalus. Ja rääkides edasi vastutusest, siis arvan, et see ongi selle muutumise juures äärmiselt oluline. Ma lihtsalt näen enda ümber nii palju neid, kes `võtavad vabalt` ja ärge saage must valesti aru, ma ise pooldan ka seda, et ei tohiks kõige pärast liialt põdeda, aga siin tuleb ikkagi mängu seesama kurikuulus Piir, mis siis ütleks meile, mis maani on ok `võtta vabalt` ja mis maalt saab see ` võtan vabalt` lihtsalt ettekäändeks varjamaks tegelikult lauset `nii ma ei pea vastutama`.
Pead vastutama, sina, kes sa ütled midagi teisele inimesel ja sina kes sa teed midagi teisele inimesele. Palun ole hea ja võta siis kõike nii vabalt üksinda kodus, aga lõpuks pead sa aru ikkagi andama Kellelegi Kõrgemal.
Nüüd ma üritan ka siis vastutada nende sõnade eest, mis kirja said ja mõtete, mis nende taga on.



*Täna ma tsiteerin mu armast kadunud (vist nii siis öeldakse surnud inimeste kohta) Liisi:
``Ma tahaks minna praegu kuskile keset põldu ja lihtsalt karjuda.``
Ma pole lihtsalt kunagi nii teinud, seepärast tahaksingi, ei tea, kas see mul üldse välja tuleks.

Linn

Niisiis, korraks jälle lahkun Tallinnast täna. Kuu jälle möödas. Kes teab, tulen ehk siia tagasi varemgi kui kunagi mõelda tahtsin.
See polnudki ju ammu kui Tallinn oli mu kodu ja mõte mujal elamisest ei tundunud nii rõõmus. Kiiresti ikka muutub mul see kõik peapeale. Siuke rahutu loom ikka olen. Nüüd tunnen suurimat naudingut sellest, et saan minna Koju, Tartusse, istuda köögis ahju ees, mis meile kamina eest ja naerda koos Iirisega.
Aga eks kõige nende naudingutega ole ikka nii, et mida sakim on seda parem on nauding pärast. praegu kui olen nädala Tallinnas korralikult vaimselt ja füüsiliselt end piitsutanud, siis seda suurem nauding on minna nädalalõpus Tartusse ja oskangi olla paremini rõõmsam. Või see on ju samamoodi, et mida külmem ikka õues on ja rõvedam, seda mõnusam on see hetk kui jõuad koju, sooja. Jah, külm on tõepoolest praegu peamine teema, nagu oleks siuke sõda, aga mitte nii hull. tahaks lihtsalt kõigile kuulutada, et nii haigelt külm on ikka. Ja siis tahaks, et nad ise ei teadnud ja siis ma ütlengi neile, et nii külm on!

Väike Artjom täna mu viimasel praktika päeval:``Ave, see teeb mulle muret, et sa oled viimast päeva täna. Mis mu elust saab nüüd!?`` ja siis ta hakkas nutma.

Päike paistab

Mu selle nädala suurim avastus oli see, et pimedad lapsed mängivad ka peitust.
Mul on imeline võimalus kuu aega töötada pimedate lastega. Nad aitavad mul õppida jälle elu kohta. Need lapsed ka näevad. Nad näevad teistmoodi kui mina, kes saan lugeda neid sõnu, mida kirjutan, aga nad näevad. Mõtlen, et tahaks isegi ka nii näha nagu nemad. Mitte olla pime, aga lihtsalt näha sügavamale, kui see, mis paistab silmale. Olen Jumalale tänulik, et saan näha Tema imelist loodut siin maailmas ja palun, et ma suudaksin rohkem näha südamega.


Väike 3. aastane Karl, vaadates üles, aknast välja õue poole, kus sadas paduvihma: ``Päike paistab.``

Jah, paistab küll...

Otsustasin tulla tagasi lihtsate asjade juurde. Ma koguaeg unustan ära, et see on kõige parem.