Homme ma arvatavasti nutan. On palju põhjuseid , miks ma nutta võin. Võibolla nutan Liisi pärast või hoopis kuna olen kade või hoopis , sest Margit on nii ilus või lihtsalt tahan. Aga võibolla ei nuta ka, olen varemgi valesti mõelnud, mida ma teen ja mida ma teinud olen. Ja see pole enam veider vaid lausa kummaline.

Aga südames olen ma ikkagi rõõmus, et vähemalt ühest kahest saab nüüd üks, ja Temast ja Temast saavad Nemad ja Õnn on siiski olemas..kuskil.

Olen rõõmus, et Jumal on stabiilsus ise ja mitte kunagi muutuv, sest mina pole stabiilne ja inimesed minu ümber ka mitte.


*Margitile mul kalli Bono sõnadega. ..`` We`re one but we`re not the same.We get to carry each other.``