Käisin jooksmas. Mulle meeldib jooksmas käia päris õhtul. Siis kui viimased koerajalutajad ja muud elukad mind pilkudega enam ei saada ja tänavavalgustitel on ka praktikas mõte.
Olin juba natuke jooksnud, kui tundsin , et igav on. Vaatasin siis, et ees on päris pikk sirge ja otsustasin silmad kinni joosta. Hästi tuli välja. Ja igavus oli ka peletatud.Kõik oli hästi. Kuid siis ilmus mu teele Kurv. Ta esitas mulle väljakutse. Korraks ehmusin, kuid võtsin siiski väljakutse vastu. Panin silmad kinni ja jooksin. Paari hetke pärast tegin silmad lahti, sest mu tossuninad olid mullas. Jooksin edasi, silmad lahti. Ei vaadanud tagasi. Natukese aja pärast nägin kaugelt tulemas veel ühte Kurvi. Jälle esitas mulle väljakutse. Korraks kõhklesin, kuid otsustasin mitte lasta end eelnevast läbikukkumisest heidutada. Paarkümmend meetrit enne Kurvi panin silmad kinni ja jooksin... Tegin silmad lahti, ja Kurv oligi selja taga, isegi tossud olid puhtad. Vaatasin tagasi ja jooksin naeratusega mäest alla. Imetlesin siis jäätmejaama, mis oli puhtam kui kõrval olev kraav.
Jooksin edasi, kui tundisn tuttavat igavust kummitamas.Äkki nägin hämaruses kassi kükitamas. Esitasin siis talle väljakutse ja ta võttis vastu. Jooksin nii kiiresti kui võimalik ja oleksin peaaegu kõutsile pähe teinud, aga suurest hirmust mulle alla jääda, hüppas ta põõsa alla ja häbenes. Ma ei pane talle seda üldse pahaks. Ma olin kui Välk!
Kuna rohkem mul igav ei hakanud, otsustasin koju sörkida. Kaaslasteks Bono ja Püha Vaim. Ukse ees nägin veel kahte kassi. Nad vaatasid mulle paluvalt otsa, kuid väljakutset ma ei esitanud, ma ei jaksand.

Ps:I, mul on toas praegu 20 kollast nartsissi!