Võtaksin selle kivikese ja viskaksin sinna vette. Et ta vajuks sügavale. Nii sügavale, et seda kätte saada oleks võimatu, sest mu käsi ei ole nii pikk. Ja isegi kui ma võtaks kogu oma väikese jõu kokku, ei küündiks ma selleni.Ja siis peale natukest rahutust oleksin ma jälle rahulik. Sest Tema on Jumal.

Oleks tõesti hea.

Aga mis siis, kui ma ei tahagi võtta seda kivi ja visata. Mõistus tahab, võibolla isegi liha, aga vaim on nõder. Mis siis teha? Tahaks , et oleks hea, aga samas on ju palju ägedam kui pole hea. Isegi endal hakkab kummaline.

***

Aga täna ostsin ma uue plaadi H. M. Arderi ``Päike ikka paistma jääb`` ja täna ma nägin nii õigel hetkel kohvikesi ja täna ma mängisin heeringa mängu ja täna ma tegin palju läti nalju ja täna ma vaatasin oma lemmik filmi ja täna ma rääkisin margitiga telefonis kaua ja täna ma kandsin esimest korda flip-flope ja täna ma mõtlesin kui oluline on Mai ja täna ma tundsin armastust.

Nii, et kui nüüd natuke ikkagi mõelda (sorri ,Joel, ma vahel libastun)siis tegelikult on ju ikkagi ilus ja hea.

:)