Tulin lõkkeplatsilt tagasi ja vaatasin , et taevas oli ilusasti siniseks värvunud ja päikesekiired paitasid armsati lehti. Umbes tunnike oli veel jäänud päikeseloojanguni. Kui lapsed hakkasid oma päeva ajalehti tuvustama , otsustasin välja hiilida, et püüda oma päike. Võtsin kaamera kaasa ja kui uks sulgus mu järel, jooksin. Mai tea miks. Kartsin vist, et kui ma kõndides järveni jõuan on päike kadunud. Jõudsin veepiirini ja päike oligi juba puude varjus. Aga ma polnud kurb. Ma jõudsin oma sillale, istusin, vaatasin oma päikese kuma oma järvel ja korraks oli rahu.
Mitte minu rahu. Jumala rahu.


Muide, ise ka mõtlesin, et appi, mis minuga juhtunud on! Aga siis tuli Rauno ja ütles, et ma olen Padakonn. Ja kõik oli omal kohal.:)