Usas tehti uuring, sest usas tehakse ju ikka uuringuid. See oli mingisugune National Happiness uuring. Aga see uuring oli mu meelest põnev, kuna seda tehti näoraamatu andmete põhjal. Need, kes näoraamatus vilja korjavad või maffiat mängivad, ehk teavad, et seal on selline väike ristkülik, kuhu saaad trükkida, et mida sa hetkel mõtled. Et noh, kui sa tahad, et kogu maailm ikka teaks, mis sa oma voodinurgas revolutsionaalset mõtled. Usa tüübid tahtsid siis nende mõtete järgi, mis inimesed sinna kirjutasid välja arvutada, kui õnnelikud inimesed siis tegelikult on. Selleks tehti psühholoogide poolt list positiivsetest sõnadest (nt happy, yay, awesome jne) ja negatiivsetest (nt sad, doubt, tragic jne) ja uuriti siis statistiliselt, et kui palju neid kasutatakse...
Tulemused siis: Kõige õnnetumad olid inimesed, kui Jackson suri ja kõige õnnelikumad kui taevasse lasti miljoneid (4. juuli)
Võiksin ka teha pikalt järeldused ja analüüsi usa inimestest, aga milleks. Aga üha enam ja enam tundub mulle, et kõikvõimsa googlei kõrval on silmapiirile ilmunud uus kõikvõimas - Näoraamat. Ta teab ju nüüd kõike. Nt võib ta mulle öelda, peale minutilist küsitlust, et kellega ma abiellun ja kuna ja mitu last ma saan. Vau!
Aga õnnelikuks teeb ikkagi vaid see ainus ja õige Kõikvõimas.

Kas te olete mõelnud, et miks kasutatakse tihti lauset lõpus või nii kolme punkti, umbes nii näeb välja ... Et see peaks nagu tekitama sellise alateadliku tungi edasi mõelda ja arutleda. Aga miks nt ei kasutata nelja punkti. Võibolla kui kasutada nelja punkti siis oleks mõtted hoopis paremad ja teisel levelil, ja kui üldse panna viis punkti!