Mu meelest on väga huvitav see, et inimesed tunnevad tavaliselt piinlikust kui nad kukuvad. Näiteks kui libisevad ja siis kukuvad. Imelik, miks peaks piinlikust tundma? Täna ma kukkusin. Libisesin ja kukkusin. Aga mitte nagu niisama jää peal vaid ikka korralikult kivi trepil, nii, et libisesin lausa paar astet alla ja puha. (Ma polnudki varem nii kukkunud, nii et päris huvitav tegelikult.)Aga esimene mõte polnud mul, et kui suured vigastused nüüd mul on vaid mõtlesin, et appi kui piinlik. End püsti ajades ja eemale longates mõtlesin alles, et appi, kui rõvedad sinikad nüüd jalgadel on. Piinilikust tuntakse ehk selle tõttu, et kaotad kontrolli enda üle ja kes ikka tahaks kaotada enda üle kontrolli , onju. Või ehk sellepärast, et kukkumisega sa näitad, et sa ei oska arvestada, noh siin siis ilmastikuolude ja saapamaterjali kooskõlaga. Kukkumine on natuke nagu alandus. Ma ususn, aga, et seda on vahel vaja. Nüüd ma teoorias olen targem ja enam sellise ilmaga neid saapaid jalga ei pane ( teoorias siiski). Nagu eluski, kukume vahel, sest omame ju kontrolli enda üle, kuid see on nii kerge kaduma. Siis kukumegi, saame alandatud ja hiljem armu läbi jälle tõstetud.
Etv pealt tulid aastavahetusel libauudised, kus räägiti, et tallinn palkab 20 000 kõnnisaatjat, kes talvel inimesi käekõrval saadavad. Meil on olemas elu jaoks Kõnnisaatja, peame laskma tal vaid meid saata.
Hiljem koju jõudes vaatasin siis jalgu, Paremal jalal on sinikas mille läbimõõt on umbes 15 cm, päris kuul!
3 comments:
Kõlab valusalt! :D
Mina kukkusin ka, ronisin mööda köit üles ja lootsin, et kukun jalgadele, aga jalad libisesid ja lendasin pepuli. Samas kukkumisest rääkides märkasin, et osaled seriaalis, kus sind lausa lumme lükatakse.
ouch, aga ma süüdistaks seda auku su jalas:D
Post a Comment