Vahel ma tahaksin olla mees. No ma igaks juhuks siis seletan ka.
Kõnnin toredasti üksinda hilja õhtul annelinna betoonmajade vahelt kodu poole. Kell on päris palju, nii, et enam teisi kõndijaid nagu polegi. Et kiiremini koju jõuda, otsustan natuke maad lõigata ja otse üle muruplatsi minna. Teiselt poolt muruplatsi teeb üks teine ka lõikekat, otse mulle vastu tahab tulla. See teine on mees, selline mustas , kapuuts peas. Mina siis kõnnin edasi, rahulikult. Siis kustub täpselt minu kohal tänavavalgustus ära. Nüüd ma mõtlen , et see on natuke nagu õudukas. Aga samas kõnnin ikka edasi ja see mees kõnnib ka edasi. Mida lähemale ta jõuab, seda hirmsam hakkab. Jah, ma natuke kardan, aga midagi teha ei saa muud kui rahulikult edasi kõndida. Nii, hetke pärast on ta mu kõrval täitsa, siis läheb mööda ja kõnnib edasi, ja samamoodi ma. korraks vaatan veel selja taha, et olla kindel. Milles täpsemalt? Seda ma ei tea, et lihtsalt olla kindel.
See on veider. See mees võis olla ka maailma kõige heatahtlikuma ja toredam, aga mina ikka kartsin. Sest tema oli ju mees, tumedas ja kapuutsiga. Äkki kui ma oleks tumedas ja kapuutsiga kardetaks ka mind.. vaevalt, ma olen ju naine, keegi ei karda naisi, aind mehi. Aaa, kahvatuid lapsi valges kleidis kardetaks ka, ma arvan.