Tsitaat

Kallid abituriendid, ma ei kadesta teid

*Elu on...
nagu tatilapp. See saab ükskord ikka tatti täis ja kui sa seda ära ei puhasta, siis on see lõpuks kasutu ja isegi rõve. -tsitaadi lõpp-

Ma tihti mõtlen elu peale, sest noh, ise ju elan seda sama Elu. Mulle meeldib see elu. Jumal on ju selle mulle andnud. Ma mõtlen nii, et see , mis ma elan ei ole üldse minu oma, vaid Jumala, ja see mõte paneb mind rohkem väärtustama elu ja mitte nii väga virisema. Kuigi vahel ma libastun, nagu osteoporoosiga vanatädi. Siis ma virisen, olen kade, mõtlen, et mu elu on ikka crap, et mina olen crapp... Aga teate, siis tuleb minu kallis Päästja ja aitab mu vaese osteoporoosihaige üles ja mul on häbi, aga kõige vingem on Jumala juures see, et ta võtab isegi selle häbi ära! No mõelda vaid, kui ägedat Jumalat me ikka teenime!
Mul on palju mille eest olla tänulik, aga kahjuks ma ei pea seda nii tihti meeles. Ma tahaksin, et mu süda oleks kaetud tänuga ja ma siis oskaksin elada nii, nagu Jumal on määranud. See oleks vinge. ma arvan, et mu probleem ongi see tihti, et ma lasen muudel asjadel varastada esikoha oma elus. Aga esikoht peab kuuluma mu südames Jeesusele, lihtsalt peab! Kõige kuulim Jumala juures on see, et tema oli,on ja jääb samaks. Püha ja Kõigeväeline:)

Ps: Mu tsitaat käis küll retro riidest tatilappide kohta aga ma tegelt kasutan neid ühekordseid. Enne istusime diivanil siis, mina ja Mare, ja mina siis nuuskasin ja nuuskasin ja nuuskasin oma sisikonda välja ja siis oli hunnik lappe mul siin kõrval diivanil. Nüüd võite mõelda, et rõvedad! aga oh ei! ``Tuleb ikka ilu näha``ütles mulle üks. No ma siis nägin ka ilu...lapid olid kui väiksed armsad lumepallid, millega saab sõda teha või kindlust ehitada. Ma otsustasin esimese kasuks ja tegin sõda Marega.Võite arvata , mis ta selle peale ütles, ta ei näind ilu...