laiali on

Ma mõtlen vahel, et elu on nagu siuke puzzle. Kunagi ammu panime kokku ühte väga imelikku puzzlet terve öö. Ma mäletan, et see oli nõme puzzle, sest seal oli hästi palju ühesuguseid tükke, siuksed kirjud. Paned ühe tüki paika ja lähed edasi, natukese aja pärast aga avastad, et see polnudki õige ja pead hoopis muud kohta sellele otsima hakkama. Või siis on mõne tükiga nii, et sa oled lihtsalt nii kindel , et see peab sinna kohta minema ja see, et tegelt need otsad omavahel täpselt kokku ei sobi, ei heiduta sind. Nii siis lükkad kasvõi jõuga ja ei jäta järgi, enne kui see tükk pole seal. Tegelt on aga sellel tükil ju su puzzles teine koht ja sellele kohale on oma tükk, aga seda sa seal emotsiooni sees ei mõtle. Nii, et elu on nagu puzzle, tükid laua peal laiali ja ootavad oma kohta. Peaks vist vahel lihtsalt astuma korra kõrvale, tulema emotsiooni seest välja ja mitte jõuga üritama tükki panna sinna, kus see ei käi.
...Palju asju peaks tegema tegelt.