Mind kunagi natuke frustreeris , kui keegi mulle ütles, et ta peab ennast leidma. See väljend lihtsalt tundus nii vale. Ma arvan, miks see mulle ei meeldinud oli asjaolu, et vaatasin seda liiga kitsalt. Loomulikult olen ma ka praegu seda meelt, et leida saab ainult siis kui oled kadunud ja ainult Jumal saab seda teha, kuid ma mõistan ka, mida need inimesed, kes mulle on seda öelnud, selle ”enda leidmise all” on mõelnud. Ma ise aga teeksin selle väljendi hoopsi ümber küsimuseks- kes ma olen? Ka see küsimus on minu jaoks väga pikalt tundunud natuke klišee küsimusena, aga kui ma hakkasin sellel hiljuti rohkem mõtlema, siis ma mõistsin, et see sama küsimus tegelikult on üks kõige olulisem küsimus inimese elus. Kas pole mitte nii, et tihti inimesed üritavad nii meeleheitlikult saada teada, mida nad tegema peavad, arvates , et just tegemine on see, mis defineerib neid kui inimesi. Juba lapsest peale tegelikult. Ma mäletan, et ma tahtsin väiksena väga politseinikuks saada. Ma arvasin, et see on lahe. Lapse mõistus on muidugi lapse mõistus. Aga tõsiasi on see, et samamoodi otsustavad ka suured inimesed, mõtlemata, et kõige olulisem ei ole see, mis sa teed vaid kes sa oled seda tehes. Ma arvan, et seda võiks küll juba lastele õpetada. Sest ma usun, et kui sa tõesti tead, kes sa oled, kelleks Jumal su loonud on, siis sa ka tead, mida sa tegema pead.