Põllud

Viimasel ajal mõtlen hästi palju vastutusest. Mõtlen sellest, mille eest mina vastutan, kas ma peaks rohkem vastutama. Noh, nii vist ei saa küsida isegi. Tihti on ju vastutusega nii, et ma ei saa valida kas ma peaksin seda tegema või mitte, see on lihtsalt nagu osa minust. Ma arvan, et mulle siin vastuvaidlejaid pole, kui ütlen, et iga inimene ise peab vastutama oma sõnade ja tegude eest. Ma arvan, et õppida vastutust on ehk üks elu oluliseim pidepunkt ja koht, mis aitab kõige enam edasi arenemisele. Noh, ma näen elu nii, et inimene peab nagu edasi arenema, muutuma paremaks, õppima oma vigadest , parem oleks veel kui teiste vigadest, et muutuda enam paremaks ja täiuslikumaks. See võib tunduda, kui liiga suur ja mõnesmõttes siuke mõttetu eesmärk isegi, sest juba ette teada, et inimene ei saàgi täiuslikuks ju siin. AGA ma ikkagi usun, et alustades väikestest asjadest, igapäevastest, on inimesel võimalus. Mul on võimalus. Ja rääkides edasi vastutusest, siis arvan, et see ongi selle muutumise juures äärmiselt oluline. Ma lihtsalt näen enda ümber nii palju neid, kes `võtavad vabalt` ja ärge saage must valesti aru, ma ise pooldan ka seda, et ei tohiks kõige pärast liialt põdeda, aga siin tuleb ikkagi mängu seesama kurikuulus Piir, mis siis ütleks meile, mis maani on ok `võtta vabalt` ja mis maalt saab see ` võtan vabalt` lihtsalt ettekäändeks varjamaks tegelikult lauset `nii ma ei pea vastutama`.
Pead vastutama, sina, kes sa ütled midagi teisele inimesel ja sina kes sa teed midagi teisele inimesele. Palun ole hea ja võta siis kõike nii vabalt üksinda kodus, aga lõpuks pead sa aru ikkagi andama Kellelegi Kõrgemal.
Nüüd ma üritan ka siis vastutada nende sõnade eest, mis kirja said ja mõtete, mis nende taga on.



*Täna ma tsiteerin mu armast kadunud (vist nii siis öeldakse surnud inimeste kohta) Liisi:
``Ma tahaks minna praegu kuskile keset põldu ja lihtsalt karjuda.``
Ma pole lihtsalt kunagi nii teinud, seepärast tahaksingi, ei tea, kas see mul üldse välja tuleks.