Täna ma sõin 2 apelisini. Üks meeldib teine ei meeldi.
Vot selline päev siis. Mõtlesin, et mulle ei meeldi, kui inimesed teevad paastu facebookist. Ma isegi ei tea, miks see mulle ei meeldi. Kuidagi siuke popp asi, sellepärast vist. Tundub kuidagi nõrk. Ma õpin alles seda nõrkuse armastamist. Või äkki on tugev- paastuda, mitte alla anda kiusatusele klikkida kõikide võimalike piltide ja linkide peale. Eks see ole sama nende enesetapjatega, kumb sa siis oled, nõrk või tugev. Ma ütleks, et kumbki. Pigem kadunud.
Mulle meeldib kui inimesed küsivad nõu mult lihtsates asjades nagu `Kas see kaste sobib üldse pizza peale?``Nii ma tunnen end inimesena. Ma tunnen, et ei saa hakkama keeruliste nõuannetega. `Loe Piiblit``ütlen, et teisele tunduda pühalikum, targem, kui tegelt olen. Naeratan ja neile tundub, et kõik mu elu on paigas siis. Mõtlen, et miks ei peakski olema. Jumal on mul nii lähedal, et kardan, lahti lasta. Aga kahtlus ikkagi jääb, kas on paigas.
Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn.
2 comments:
See facebooki paast enesetapu jutuga siduda on jällegi kõrgem kunst või arukus ilmselt. Ma arvan, et facebookist on normaalne paastuda küll nagu igast teisestki asjast, mis kipub ülemäära palju aega enda alla võtma. Kui tuleb juba mõte, et 'kui oleksin Jumalaga sama kaua osaduses, kui kulutan aega fb-le, oleksin juba päris püha', siis ilmselt on asjad tõesti paigast ära. Eks.
Jah, siis kui tuleb juba siuke mõte, siis on mu meelest ka paigast ära, SEST, olla Jumalaga osaduses, et ise saada pühamaks, on kuidagi väga uhke mu meelest. Olla Jumalaga osaduses, sest see on parim koht igal hetkel, parem kui fb- seda jah.
Post a Comment