Inimesed2

Sõitsin täna rattaga Viimsis poole ja kuna ilm oli päris kuumake oli pirita kandis ka suhteliselt tore kogus inimesi. Ma siis üritasin hästi osavalt manööverdada inimeste vahelt läbi. Aga ikka kuulsin vahel ühte teisele ütlemas: tule siiapoole, rattur tuleb. Täna ma olin rattur. Nende inimeste jaoks olin ma ainult rattur ja mitte keegi muu. Ise ma mõtlesin, et ma olin ikka ma ise, aga nende jaoks polnud. Minu jaoks aga olid need inimesed ka tegelikult ainult inimesed, kellest ma mööda pidin manööverdama ja mitte keegid muud. Nemad panid mulle sildi ja mina neile. Nii toimibki maailm. Kõik on tegelikult sildistatud, nagu lehmad. (võibolla peaksin siinkohal seletama : no, lehmadele pannakse ju külge rõngad või templid või midagi ..seda mõtlesingi,mitte et inimesed oleks lehmad, sest nad pole ju) Vot , see on omamoodi nagu korrapärasus. Ühed on ühe sildi alla ja teised teise. ratturid, bussijuhid, jänesed, kliendid ja isegi kepikõndijad on sildi all. Ja siis kui lähedalt saad tuttavaks hakkad vaikselt seda silti ära tõmbama ja avastad, et sildi all on ju hoopis mingi inimene.Ja seda on hea avastada (enam jaolt)

Ja siis kui ma armsa Iirise juurest tagasi kodu poole sõitsin kohtasin kahte , kes olid täna muga sama sildi all ja nii me sõitsime viimase kilomeetri kolmekesi, välismaailmale olles sildistatud nagu lehmad aga ise teades, et oleme inimesed.
...Ja , et see lõpp nüüd eriti ilusaks teha siis võiks veel panna, et `inimesed, kes Jumala täiusliku armu tõttu üldse siin on`
No ise valige siis, aga ma usun, et Ilu on ka ikka vaja rohkem.

Inimesed

Whether youre a lawyer or a popstar, at the end of the day we are all humans.
Chris Martin (Coldplay)
Käisime täna verd andmas. Lamasin seal laual ja Mare veri sai juba otsa, nii et tema läks ruumist välja. Mina aga pumpasin veel ja minuga oli samas ruumis ka meditsiinitöötaja, et siis kui mu veri otsa saab, siis mind ikka vabastada neist köidikutest. Kuna kell oli 14.15 hakkas etv pealt jalgpalli stuudio. See veretädi siis keeras telekal hääle peale ja hakkas muga rääkima. Loomulikult rääkisime jalgpallist. Ohh kuidas mulle meeldis see Veretädi! Rääkisime kui ilusa mängu eile Saksamaa tegi ja rääkisime kui kahju inglastest oli. Oleks ehk isegi veel rääkinud taanlastest või hispaanlastest, aga kahjuks sai aeg otsa. Nii ma siis lahkusin teadmisega, et on üks Veretädi, kes mõtleb nii nagu ma.
Veel sain ma teada, et Veretädi on ka inimene. Või meenus pigem, sest mul ikka kipub ununema, et inimesed mu ümber on ka samasugused inimesed nagu ma,...õpetajad, klienditeenindajad, veretädid...Päeva lõpus lähevad kõik samamoodi koju ja rõõmustavad kui Saksamaa saab värava (või noh, ideaalis siis)


Ma arvan, et on rongiluule aeg

Alles ist nicht Klar

Ma ei tea, kas teate seda hetke:
Sööd shokolaadi ja üritad ikka niimoodi viisakalt süüa. Siis shokolaad on ammu juba söödud ja mõne aja pärast avastad, et pükste peal on selline väike plekk. Siis mõttes nagu ehmunult karjud (või noh hüüad)` Mis! Kuidas see siia sai! `Aga tegelt salaja tead, et sa sõid ju enne shokolaadi, ja salaja tead isegi seda , et isegi niimoodi viisakalt süües, kukub imepisike shokolaadi puru maha, mis ei ole ju shokolaadi külge kinnitunud. Ja nii see plekk ju tulebki pükste peale. Aga noh, kes see ikka seda salajast teadmist tahab uskuda, sest niimoodi mõttes imesteda ja hüüda on ju mõnus. Mul küll on igatahes...noh, plekk vähemalt, selline, mille peale mõttes hüüdsin- `Mis! Kust see siia sai!` Eks meil eluski ju tule siuksed pisikesed plekid, mille peale mõttes hüüame- `Mis! Kust see siia sai!` Salaja teades. Aga mõnus on ju hüüda ikka nii.

Ütlesin Kerstile täna saladuse, kui MaHimas (toim. Maxima) toiduvarusid täiendamas käisime.
Ma: See on juba neljas nädal mul joogiletist ainult kellukest võttes.
Kersti: Ei, ma saan täiesti aru. Selline rutiin annab ju sulle turvatunde selles külmas ja ebastabiilses maailmas.

Ma siis korraks mõtlesin ja otsustasin valgele klaarile siiski uue võimaluse anda. Ehk suudab seekord mind üllatada. Elu on ju täis üllatusi. Või mis!

Miks

Miks ma teen seda mida ma teen? Ma ei tea. Mulle tihti ei meeldi, kui keegi küsib jälle-Miks? ``No, miks sa küsid sellist rumalat küsimust!``- vastaks ma. Aga ma ei vasta. Tavaliselt mõtlen välja kohapeal kogeledes mingi primitiivse vastuse, mis eestlast ikka rahuldab. Tal pole tavaliselt vaja teada sügavaid vastuseid, vaid pigem piisab teadmisest, et küsimuse küsimise näol on pingutus juba tehtud ja linnuke kirjas. Aga ega ma eestlast selle eest hurjuta, olen minagi ju see sama. Ma olen mõelnud, et võib olla pole ma veel elus nii kaugele jõudnud, et teaksin vastuseid . Aga mul vaikselt tekib tunne, et lihtsalt mõned inimesed ongi sellised, kes ei teagi, miks nad asju teevad. Või siis teine variant teavad, aga ei taha teadvustada. Ja kuigi ma arvan, et Mare nüüd küll hurjutaks mind, siis arvan ma ikka veel, et alati polegi vaja teada või siis teadvustada. Mu jaoks on küll nii, et kui vastan..Lihtsalt- siis see tekitab nagu sellise müstilise ja saladusliku varjundi tegelikule põhjusele. Ja see varjund lisab värvi elule. Kuigi nüüd pole ma küll kindel, kuhu ma oma värvide ja varjunditega elus jõuan, aga usun, et Jumal armastab mind siiski. Ja kui küsite-Miks? Siis, ausalt mul pole aimugi!

Häid Jõule

Liisa:` te olete ikka imelikud, mõlemad arvutites klõpsite vaid`
Ma: `parem harju sellega, varsti vajud ise ka sellesse maailma`

Liisa on nagu siuke värske tuul siin, meie elutoa diivanil täna. Räägib ja joonistab. ta on armas:)

Hommikul lähen ära ja suvel olen ka ära ja kuigi ma ei tea veel, et kas ma ka sügisest ikka siin samas diivanil istun, siis mul on hea meel, et Liisa siia kolib. Muutused on head ma arvan. Või noh, teglt on nad neutraalsed ikka vist. Loomulik osa elust, jah? No see mõte nagu ei vii kuhugi, selline tunne. Aga mõned mõtted vist polegi mõtlemiseks vaid pigem lihtsalt elamiseks.

Liisa just ütles, et vähe magamine põhjustab ülekaalulisust, nii et ma siis ruttan nüüd kähku igaks juhuks magama ära!

Ps: pildil on siis vasakul Liisa( kui hakkasite mõtlema , et kumb siis) ja paremal Erkki (aka Laulujõmm, hüüdnimega Jõmm) ja meie ameerika kuusepuu ka muidugi!

Meri

Mulle väga meeldib meri. Ma ei tea küll, kuidas ma seal Tartus niimoodi ilma mereta vastu üldse olen pidanud. Siin Saarel olen ikka iga päev mere ääres käinud. Täna polnud päevitus või võrgu ilma, aga otsustasin siiski minna. Mere ääres ei olnud kedagi. See aga ei üllatanud mind ega heidutanud, ehk oligi parem. Ma otsustasin muulile minna, sest olin ikka iga päev ju mõelnud, et peaks muulil ka ära käima üks päev. Ilm oli külm, aga päike see eest paistis ikka soojalt, et ta selle külma parajalt tasakaalustas. Kõndisin mööda muuli otsa poole ja avastasin, et suurtel kividel kõndida on ikka meeletult hea. Kui olin muuli otsani jõudnud, istusin ühe kivi peale ja panin jalad allapoole teisele. Päike pani lained mõnusasti sillerdama. Ipodist tuli just parasjagu Tuulevaiksel ööl. Ja kuigi polnud väga tuulevaikne öö vaid pigem nagu väga jõhkra tuulega õhtupoolik, sobis see laul mu hetke ime hästi. Istusin seal siis niimoodi, igakas juhuks olin veel kapuutsi pähe tõmmanud ja vaatasin merd. See oli nii rahutult rahulik. Mulle meeldivad sellised lihtsad, nagu raamatust välja võetud hetked. Siis kui ma istun ja ei pea mõtlema elu keerulisi mõtteid, vaid saan lihtsalt vaadata rahulikult, kuidas laine aeg ajalt mu paljastele jalgadele mere soolaseid piisku pritsib. Sellistel hetkedel ma nagu teaks kõige olulisemaid asju elus. Seda, et Jumal ongi kõikvõimas ja ilma temata poleks ma midagi, Ta andestab mulle ja armastab mind. Ja sellistel hetkedel mitte ainult ei teaks neid asju vaid lausa mõistaks neid. Armastan ikka väga neid hetki... ja merd.

Mina otsin valget purje

Vihm

Ma unustan palju. Näiteks olin ma juba täiesti unustanud, miks ma vihma armastasin. Selle unustamise pärast ma mõnikord isegi olin pahane, kui vihma hakkas sadama ja mõtlesin, et miks ometi... Kuid täna oli hästi soe ilm ja ma sõitsisn parasjagu rattaga Karlovast kodu poole. Olin jõudnud üle silla sõita, kui vihma hakas sadama. Alguses niimoodi õrnalt,aga kui jõudsin valgusfoorini, tuli järsku nii palju vett taevast, et paari hetkega olin üleni märg. Käega näo pealt vett ära lükates , nägin kuidas kõik inimesed mu ümber jooksma hakkasid, et varju leida. Mõtlesin, et peaks ka vist tempot lisama, aga otsustasin äärmiselt kehva nähtavuse tõttu seda mitte teha. Nii ma siis sõitsin rahulikult paduvihmas, vahelpeal käega nägu puhtaks pühkides, kodu poole. Ja teate, nii hea oli! Kodu uksest sisse astudes ja riideid väänates, olin ma õnnelik, sest mulle meenus , miks ma vihma olin armastanud.
Ma tahaksin, et mul ei läheks meelest, miks ma midagi või kedagi armastan. Et kui elus tuleb selline vihm, mis sel hetkel minu enda mingi hoiaku tõttu mulle ei sobi, siis meenutaksin seda algpõhjust, miks ma alguses teda üldsegi armastasin. Jah, ma tahan mäletada, mitte unustada.