Ma ootasin Jehoovat
suure ootusega;
ta kummardus mu poole
ja kuulis mu appihüüdmist
ja tõmbas mind üles
õuduse august
ja paksust porist
ning asetas mu jalad
kaljule
ja kinnitas mu sammud.
Ta pani mu suhu uue
laulu,
kiituslaulu meie Jumalale.
Ps.40:2-4


Minu jõulud.

Lumi. Ja pori. Ja lumi.

Mitmendat päeva juba
vaheldub valge ja must,
kiire, kiire ja aeglane
piin.

Klaverihäälestaja,
tule kinnita, et
do, mida kuulen, on do,
too, mida näen, on too,
Sina oled Sina
ja see.

Doris Kareva

:)

Meil käis täna pühapäeva kooli tunnis üks poiss, kes pole varem käinud- Jaanus. Ta rääkis meile , mis on tema elu suurimad soovid. Tahtsin neid teiega jagada.

* Saada supermeheks
*Olla nähtamatu
*Käelabast tuld välja lasta
*Lennata
*Et ta isa sureks koos temaga
* Ja saada suurena ingliks, et aidata kõiki tüdrukuid

Väga suured soovid ühe kuue aastase poisi kohta. Aga siirad. Mõelge, kui palju on vaja usku vaid selleks, et midagi niisugust julgeda soovida ja välja öelda. Hämmastav... Minul ei ole sellist julgust.

Aga lennata tahaks küll.

Kui on selline päev, et tahaks tunda, et maailm hakkab vaikselt kokku varisema ja midagi pole nagu hea. Tahaks lihtsalt kerida end teki sisse ja tunda. Tahaks sulguda maailma, mis ei lase ühelgi heal mõttel ligi ja ainus, mis saab mu tundmist segada, on krampi tõmbunud jalad, mis nõuavad asendi muutmist. Aga sügaval sisimas ma tean, et see pole nii ja ma pean valima , mitte nii tunda. Tegelikult pole mul ju õigust nii tunda, rääkimata põhjusest. Arvan , et Saatan tegutseb inimestes kõige rohkem just emotsioonide kaudu. Kui nõrgaks muutub inimene, kui teda hakkavad juhtima ta tunded. Ega Saatan rumal pole, ta hiilib vaikselt sinna maailma, kust me Jumala kõrvale oleme lükanud ja hakkab märkamatult tegutsema.
Nüüd on kaks võimalust: Kas ma juhindun oma sisetundest ja hakkan tundma, seda mida ma arvan tahtvat ja enda jaoks parim olevat või ma juhindun Jumalast ja valin mõistusega, mida tunda.
Ja isegi kui ma pean 20 korda ``Oh happy day``d kuulama, valin ma täna teise variandi.
Sest pole midagi ilusamat kui Tema:)

Ma lähen nüüd pannkooke tegema:)

:)

8.

See postitus on Ekstra Triinule, sest tal on nii vähe aega;)


Täna ma sõin piparkooke ja olin õnnelik.

Ps. suhtumine on kõige alus.

:)

7.

Kui me pühapäeva koolis lastega midagi paberile teeme, kirjutavad lapsed alati sinna oma nime, et teiste omadega sassi ei läheks. Mõne väiksemad aga ei oska veel kirjutada. Siis teeme tavaliselt nii, et me kirjutme lapsega koos- Meie kirjutame, aga tema , hoides pliiatsist kinni võtab tegevuset osa ja sellega tunneb, et ta saab hakkama.
Eile ma mõtlesin, et kuidas ma hakkama kõigega saan? Tähed on nii keerulise kujuga ja kirjutada ma ei oska, kuigi vahel võib tunduda, et olen küll juba küllalt suur ja tark. Ja seal samas bussis , ma palvetasin. Vastus minu jaoks leidub usalduses. Usaldada kedagi, kes on Suur ja Tark. Kes võtab minuga koos pliiatsist kinni ja teab, mida teha, täpselt sellise tempoga kui vaja. Ja kui ma vahel üritan tähtedega kiiremini lõpule jõuda, tõmmates pliiatsi Ta käest, ei loobu ta, vaid aitab mul tagasi õigele joonele jõuda. Jumal ja mina- dream team!:)

Ps. leidsin sellise pildi, mis tegi mu päeva veel soojemaks, kui see oli:)

6.

:)


Mõnikord pole rohkem vaja.

5.

Et mul lihtsam oleks oma väljakutset täita, otsutasin teha nii, et ühe postituse teen enne kolmapäeva ja teise siis millalgi peale kolmapäeva. Arvasin, et selline plaan aitab mul end väheke distsiplineerida.
Täna ma siis mõtlesin, mida kirjutada. Midagi head peab ju olema. Mõtlesin juba mitu postitust peas välja, ükski neist polnud aga piisavalt positiivne. Kas pole mitte haletsusväärne, et ma pean midagi sellist üldse mõtlema? Aga kuidas siis kirjutada päikesest, kui maailm su ümber ütleb, et pilved on liiga tihedad. Ja läbi nende pole lootustki kiirekesi näha.
Aga siin ongi kahjuks vastuolu- Lootus on ja see on palju tugevam, kui ükskõik, missugune ümbritsev sumin, mis tihti nii tõeline tundub.

Ma ei pea nägema päikest, et teada, et ta on olemas.
:)

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt armastada.

4.

Kuna ilm on minu arvates Eestis üks väga oluline teema ,siis mõtlesin, et puudutan ka oma blogis seda;)

Ühel hommikul , kui ma selle peale , et mu varbad külmetasid, üles ärkasin ja värisedes akna kinni lükkasin, mõtlesingi ilma peale. Esimene tunne, mis mind valdas, oli kindlasti ebamugavus-ja pole ka imestada. Sellest tundest aga kinni haarates, hakkasin mõtlema, et nii halb ikka, et külmaks läks. Panin siis käpikud kätte ja astusin karmi reaalsusesse. Enne jõudisn veel raadiost kuulda, et kraadiklaas näitab Pealinnas 1. kraadi. See omamoodi hirmutas mind. Ilma kirudes ja käsi kokku hõõrudes elasin pool päeva üle. Hiljem istusin soojas bussis, tuttavas ummikus ja vaatasin inimesi, kes kiirel sammul möödusid. Ja siis tuli mulle meelde. Inimestel, kes minust möödusid olid kõikidel põsed külmast nii armsasti roosad, nagu roosinupud. Seesama külm, kelle vastu ma olin terve päeva emotsionaalselt ja füüsiliselt võidelnud, tõi mu näole naeratuse. Ja see naeratus ei lahkunud ka siis, kui astusin soojast bussist tagasi reaalsusesse, mis enam ei tundunud karm, vaid hoopis rõõmus.
:)

majad

3.
(Mare, see postitus on positiivne, ära lase end algusel petta.)

`` Kui minu maja on kaardimaja , siis mida kiiremini see ümber lükatakse, seda parem.``
C.S Lewis

Minu maja oli kaardimaja ja eile lükati see ümber. Üllataval kombel oli see kogemus kõikitest emotsioonidest just vabastav. Aga ma ei tahaks rääkida, missugune mu kaardimaja välja nägi, sest see pole ju positiivne;)
Kas te olete kunagi vaadanud kedagi kõrvalt, kui ta ehitab oma kaardimaja? Ta ei taha hingatagi, kartes , et see kukub kokku . Ja siis keegi kõrvalt tuleb ja hingab sügavamalt või koguni puhub ja kõik variseb kokku, sest ehitis ei ole ju kindel. Aga ehitaja ei saa ju sellest aru , tema suudab mõelda vaid maja kõrgemaks tegemise peale, unustades kõik muu.
Mina olen Jumalale mega tänulik, et on inimesi , kes on suutelised puhuma . Sellise sammuga nad ütlevad, et kuule, su ehitis on veidike mööda. Oleks aeg ehitusmaterjali vahetada .
Kui te vähegi saate, siis aidake teisi ja hingake vahel natuke sügavamalt, kui tavaliselt.
:)

2.

Täna ma jätsin järele ja teadsin, et Tema on Jumal:)

Tead, Mare , ma võtan teie väljakutse vastu. ma hakkan nüüd vähemalt 2x nädalas kirjutama blogisse midagi positiivset..OK? :D Te parem lugege siis seda!

1.
Me vaatasime täna Marksiga telekat , täpsemini Gray anatoomiat ja seal oli teema, et mis siis, kui elus on midagi nii palju, et sa ei oska enam sellega tegeleda. Mis siis, kui on liiga palju armastust? Minu arvates pole see aga võimalik. Inimene, kes ütleb, et ta elus on liiga palju armastust- nii palju, et see teda lämmatab, ei tea tegelikult, mis on armastus. Ma arvan, et tõeline armastus tuleb Jumalalt. Ja midagi, mis tuleb Jumalalt, ei saa teha kahju. Jumal on täiuslik.
:)

Elu on ikka nii naljakas:D



Ps: Ma sõitsin täna neljakümnega kolmekümne alas!

Usaldus- Nii lihtne sõna, aga kas selle sõna olemus on ka lihtne? Minu jaoks igatahes pole.
Arvan, et usaldus on tihedalt seotud julgusega. Julgus muutuda haavatavaks, sest kedagi usaldades tähendab teha just seda. Siin ongi probleem, miks on raske usaldada. Usun, et julgust oleks inimestel küll, kui ei oleks eelnevaid kogemusi usalduse kuritarvitamisest. Kuid miks kuritarvitatakse siis usaldust? Sest..inmesed on patused ja ei mõtle.
Mina usaldan Jumalat, sest tean, et tema ei tee mulle haiget. Ta ei kuritarvitaks kunagi mu usaldust. Seevastu inimesi ma ei suuda eriti usaldada. Neid inimesi, keda ma usaldan võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ei tea, kas ma olen lihtsalt inimestes pettunud, või on tõde valus...Aga seda ma tean-Selle asemel , et õppida usaldama inimesi, pean õppima olema ise usaldusväärne. Ja võibolla on siis ka minul kunagi lootust.

G jättis mulle täna scrapi. See oli väga lühike ja lihtne. Ta soovis mulle ilusat nädalavahetust ja ütles, et palvetab mu pärast.
Minu arvates on see lihtsalt imeline, et keegi, kes on füüsiliselt nii kaugel ja kes isegi täpselt ei tea, kuidas mul läheb, võtab lihtsalt aega , et minu eest palvetada. Jumala jaoks aga ei loe vahemaad. Ma arvan, et teiste inimeste palved on mind kandnud palju rohkem , kui ma ise ettegi suudan kujutada. Nii hea ja soe on , kui keegi teeb midagi nii isetut.
Me saame tegelikult rohkem kui me arvame aidata inimesi sellega, kui palvetame nende eest, ka kallite eest, kes on meiel füüsiliselt lähedal.

:)

Mõtlesin täna sellele, kuidas erinevad inimesed oma armastust väljendavad. Inimesed, kes ei ole väga avatud ütlema otse välja neid sõnu võivad samahästi oma armastust väljendada ka muud moodi (mis ei tähenda , et ma ei usu sõna jõusse). Minu peres on nii, et keegi ei avalda väga üksteisele armastust ja üldse see suhtlemine on nagu teistsugune. Mul on sellepärast küll natuke kahju, aga see eest mina olen jällegi väga palju selles asjas muutunud. Igatahes..Täna ma tegin hommikul külmkapi ukse lahti ja leidsin sealt kodujuustu murakamoosiga. Ema oli seda ostnud mulle ainult sellepärast, et ma korra mainisin , et see mulle meeldib .. Tegelikult ma lihtsalt armastan seda!:) Aga jah, sellised väikesed asjad näitavad minule küll, kui väga mu ema mind armastab, ja mis siis, et ta mulle seda koguaeg ei ütle..ma annan talle andeks..ta on kinnine inimene.
Märgake siis neid väikeseid asju enda ümber , mis võivad öelda väga palju!

Ps: öelge neid kolme sõna ikka ka, need ainult kinnitavad teie armastust:)

Astusin lihtsate asjade juurde
toetusin lihtsale heale...

D. Vaarandi

Little white shadows, blink and miss them

Teate, ma olin unustanud mis tunne on olla vihane ja haavunud korraga. Ja täna tuli mulle meelde. Ei , Mare, mitte selle pärast. See juhtus koolis. Mu venekeele õpetaja kohtles mind ebaõiglaselt ja solvas sellega mind. Ma ei hakka täpselt rääkima, mis juhtus, aga võin öelda, et isegi sellised asjad aitavad mul mõista paremini ennast ja...elu. Olles oma emotsioonidest üle saanud ja mõtlesin välja , kuidas saan mina hoopis asja paranda, kuigi ei leia , et mina oleksin süüdi olnud, aga see polegi ju tähtis, kes on süüdi või mitte. Mina pean lihtsalt usaldama selle Jumalale ja mitte laskma kibedusel oma südant üle võtta, ükskõik kui raske ta vastu võidelda ka poleks. Usun, et ilma Jumalata ei suudaks ma seda, aga õnneks ``suudan ma kõik Tema läbi, kes teeb mu vägevaks``...Just vägevaks , et minna vastu kõigele, mis ei tule Jumalalt...ja seda on palju..
Mu sõbranna msni nimi oli täna: Kui pettumused on ainsad, mis mulle pettumust ei valmista. Mõtlesin siis natuke pettumuste peale.. Kuidas tekivad pettumused? Pettumus saab tekkida siis, kui sul on selge ettekujutus, visioon millestki sulle olulisest ja see ei lähe nii, nagu sa olid plaaninud. Kas see tähendab, et need olid minu plaanid ja mitte Jumala omad? kas ma ei usalda Teda järelikult täielikult? Aga kuidas ma üldse tean siis, mis on Jumala plaan? Kas ma saan siis seda teada alles siis kui asi on juba õnnestunud või ebaõnnestunud?...Nii palju küsimusi...
Ma palvetan ja proovin leida vastused oma küsimustele, sest ausalt hetkel ei saa ma midagi aru...ma kardan, et usaldan teda liiga vähe oma otsuseid tehes...Äkki kõik need visioonid, mis mul on , ei ole Loojalt ja siis kui jõuab aeg kätte , siis ma ...Pettun..

Ma ei taha pettuda, see ei ole eriti tore.

Tahtsin lihtsalt öelda , et kui järele mõelda, siis elu on ikka täiega ilus!

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Karl Ristikivi

Tagasi

Vot..täpselt nii. saime uue arvuti ja nüüd olen back in the business:)
Praegu valisin küll väga vale aja blogi alustamiseks..rootis mänga hakkab just...
aga kirjutan siis kähku.
Eile veetsime Marega super kvaliteet aega. Nii hea oli temaga jälle rääkida ja niisama aega veeta, nagu me vanasti kogu aeg tegime...Armastan sind täiega!
Täna aga käisime Maiuga jooksmas- nii hea oli, onju! Mai on kõige parem jooksu-sõbrer:)
Armastan sind ka täiega!
Ja täna veel...nägin Mannut, kes on nii kallis mulle ja sind armastan ka täiega!:) polnud nii ammu juba lihtsalt nende kolmega koos olla, isegi kui see aeg oli nii lühike:)
NOOOO...venelased läksid juhtima:(..aga pean tunnistama, et värav ongi vist ainuke asi, mis neid naeratma paneb;)
oki, ma lähen teglt keskendun nüüd ja hoian omadele pöialt
:)

Varsti on teisipäev!!;)

Täna, kui ma kitarri mängima hakkasin, avastasin, et mu küüned on jälle nii pikaks kasvanud.
Time flies when you`re having fun, eh!

Olen viimasel ajal väga palju mõelnud minevikule. Ajale, kui probleemid olid lihtsamad ja kliima normaalsem. Taban end tihti mõtlemas, et siis oli ikka nii palju parem. Oleks praegu ometi kõik samamoodi. Kuid hakkasin ühel päeval järele mõtlema...mis siis oleks, kui kõik olekski samamoodi? See mõte on tegelikult isegi natuke hirmuäratav. Ja siis ma mõtlesin ja mõtlesin ( Jah, Mare, mõtelda on lahe!) ja jõudsin lõpuks järeldusele, et on super hea, et kõik ei ole samamoodi ja koguaeg midagi muutub. Isegi kui kõik tundub vahel nii metsas ja suhted nii sassis(!) , siis on see omamoodi hea-see annab võimaluse meil muutuda, õppida. Kõige raskem ongi tulla välja oma mugavuse tsoonist ja õppida toime tulema uute olukordadega, millega pole harjutud. Aga ma usun, et kui see raske samm on tehtud, asututud juba üle oma piirikese, siis sealt edasi läheb asi lihtsamaks -kõik hakkab kuidagi laabuma. Ma olen seda ise nii mitmel korral viimase aasta jooksul kogenud. Kuigi see esimene samm võib olla väga raske , siis ma tean, et kui me ainult laseksime, siis Jumal võtaks meid sülle ja tõstaks sellest piirist üle:)

PS. Kes teab, see teab:P

If I lay here
If I just lay here
Would you lie with me and just forget the world?

Tahaksin rääkida teile ühes oma unenäost. See on vist kõige ägedam unenägu mida ma kunagi näinud olen.

Ma olin ühel jumalateenistusel, mis toimus nagu mingis teatrisaalis. See oli rohkem selline ülistusteenistus. Rahvast oli väga palju ja kõik seisid püsti. Ees seisis umbes 4 inimest, kes jagasid sõna. Kui 3 tükki olid ära rääkinud, tuli neljanda kord-neljandaks rääkijaks oli Margit. Margit hakkas Jumala Sõna peast kõva häälega kuulutama. Ta rääkis nii, nagu ma pole teda varem rääkimas kuulnud . Ma mäletan , et mõtlesin, vau..See on Püha Vaim! Kui Margit hakkas rääkima , siis tuli Püha Vaimu vägi nii tugevalt inimeste peale, et ma inimesed mu ees olevates ridades kukkusid maha.. Ma mäletan, et vaatasin neid inimesi ja mõtlesin, et Jumal on ikka vägev , aga tundsin kuidagi võõrana , nagu mitte sinna kuuluvat. Aga siis puudutas Püha Vaim mind nii tugevalt , et ka mina ei suutnud enam püsti seista. See oli lihtsalt nii vägev tunne.
Ma hakkasin siis loomulikult järgmisel päeval sellele unenäole mõtlema.
Mõtlesin selle peale, et just Margit oli see, keda Jumal niimoodi kasutas. Margit, kes on rääkimise koha pealt tegelikult ju mitte nii entusiastlik. Ja siis ma mõistsin, et see kõik on tänu usule. Usk liigutab mägesid, usu läbi juhtuvad inimlikult võimatud asjad. Küsimus on aga selle, kas meil on piisavalt usuku. Ja vastuseks on kahjuks Ei. Inimeste usk muutub aina väiksemaks. Puhas , siisras usk, et Jumala käes on kontroll, on kadunud. Täna oli meil pühapäevakoolis teemaks Taavet ja Koljat. Peale juttu ühe mängu ajal, Mai küsis lastelt,et kas nemad julgeksid tugeva ja suure Koljati vastu niimoodi minna. Kõik raputasid pead va. Erko , kes ütles, et tema küll julgeks, kui ta koos Jumalaga läheks. Kas pole mitte hämmastav, kui 6 aastane poiss midagi niisugust ütleb? Ma arvan, et suurte inimeste viga on selles, et meil pole sellist usku , ngu kuue aastasel. Siirast usku. Selle asemel , et öelda: ``Jumal on tugevam, kui Koljat`` ( nagu mulle täna öeldi), ütleme:`` ma olen ju nii nõrk``.
C.S Lewis ütles oma raamatus ``Ühe valu anatoomia``...``Sa ei tea kunagi , kui palju sa tõeliselt usud , kuni selle tõesus või väärus saab sinu jaoks elu ja surma küsimuseks``
Arvan, et mu usk on nii väike, et seda pole mõtet isegi mainida. Ma tahan, et minu usk oleks sinepiiva suurune. Ma tahan teha suuri tegusi Jumalale usu kaudu.
SEST
``The only thing that counts is faith expressing itself through love``
gal 5:6b

"But then I did wake up today and remember that every grand adventure I've had yet has started by loving where I've been."

-Jaime Banks

Kas pole mitte nii tõsi!

M&T

Aga uudistes öeldi , et järgmisel nädalal tuleb kevad(:

Täna ma istusin tund aega vaikuses ja mõtlesin. Selle ajaga jõuab päris paljudele asjadele mõelda. Aga eelkõige mõtlesin ma oma tulevikule. Mõtlesin, et mida ma peale keskkooli tegema hakkan. Kuigi mul on sinna veel üle aasta aega, on mõelda siiski tore. Ma olen nii noor ja mul on veel kõik uksed valla. Ma olen küll hetkel otsustanud , mida ma ülikooli õppima tahan minna aga pole samas milleski kindel. Ma tahaks teha nii palju asju..ühelt poolt tahaksin reisida või elada kusagil mujal- minna Austraaliasse, Norrasse, Euroopasse..Tahaksin minna Aafrikasse või elada Ameerikas.. Teiselt poolt tahaksin elada oma armsal kodumaal, kusagil äärelinnas-elada vaikselt tuttavas keskonnas, ümberringi tuttavad inimesed...

Minu soovid on aga minu soovid...ma mõtlesin selle peale ja kõige tähtsam on siiski minu jaoks, see mida Jumal tahab.. Tahan ennekõike elada seal, kus Jumal tahab , et ma elaksin.. Läheksin elama kas või Venemaale, kui Jumal seda tahab:)

Tsauuu:)

Pühendan selle eelkõige Marele ja siis kõigile teile kaa:)

Eile sain haiglast koju. Lõikus läks normaalselt ja kõik on korras. Liigestega on ka kõik korras. Nüüd pean nädala aega kodus istuma ja valuvaigistitest, jogurtist ja mannapudrust toituma:P Järgmisel kolmapäeval lähen arsti juurde ja siis saan teada, kas pean veel kodus olema( loodetavasti mitte!). Kodus on tegelikult päris tore olla. Enne kui ma haiglasse läksin, kirjutasin endale paberi peale kõik , midama pean selle aja jookusl tegema , kui ma kodus olen( igast kirjandid, ettekanded ja muud nõmedad asjad:P) Aga ma lihtsalt ei viitsi midagi sellist teha;) Selle asemel ma vaatan telekat, kuulan muusikat , mängin kataani ja jaman piltidega või niisama orkeldan:P Aga ma luban , ma hakkan ka asjalikke asju tegema-varsti:D JAP.. Igatahes ma loodan , et teil on kõik hästi ja kirjutaga siis mulle, kuidas teil muidu läheb..ja ilusat Laagrit mõningatele!

Lav ya!