Hetkel Tahaksin karjuda ``Arrrrghh, Jumal on võimas!`` mäletate, nagu Jürgen seda tegi Jaanuari alguses. Ja kuigi ma seda valjult siin Lõunakeskuses praegu karjuma ei hakka, siis mu sisemus teeb seda küll.
Hetkel,mil sa avastad reaalselt lause tähendust, et Jumal on võimas , avaneb nagu mingi kolmas silm, mida sa nii pingselt suletuna oled hoidnud. Võibolla kartusest , et valgus ärritab. Ehk ongi see Südamesilm. Ja teate, valgus ärritabki. Alguses. Tunned , et paneks silma uuesti kinnni, sest liiga valus on , aga ära tehke seda. Kui lõpuks see südamesilm harjub valgusega, mis tuleb Jumalalt,mõistad selle lause tegelikku tähendust, mis paljudele mõistmatuks jääbki.
Selle mõistmiseks aga ei saa magada, peab ärkama unest. Veetma aega Jumlaga palves ja sõnas.
Elu, kus südamesilm jääb suletuks ei ole see elu, mis on meie jaoks plaanitud. Jumal tahab, et meie elu oleks täis rõõmu ja rahu, aga ilma Temata on see võimatu.


Ma loodan, et igaüks teist võiks kogeda ehtsat Jumalat. Avada oma kolmas silm ja istuda rahulikult arvuti taga , sees soov karjuda, kui võimas on meie Looja, Kõigevägevam, Ainus Õige, Jumal.

Ja kuigi tunded hääbuvad, siis teadmine , et Tema on Jumal jääb, igavesti.

:)