Kõik , kes te viimasel ajal olete rongiga sõitnud, olete ehk märganud, et aknaklaasidele on tekkinud uutmoodi kleebised. Kleebistele on kirjutatud Eesti luuletajate teosed. Kuna ma ka ikkagi moega tahan kaasas käia, siis otustasin ka ise proovida seda Rongiluulet. Ja Eeva pealetükkival sunnil jagan ka teiega.

*Selle luuletuse kirjutasin Tundmatust Tüübist. Ta oli väga inspireeriv. Istus terve rongisõidu aja (3.5h) üksinda ja vaatas nukralt aknast välja. Ehk veeres sellel melanhoolsel põsel ka paar pisarat, seda ma ei tea. Las see jääda.
Aga jah..see on temast..Mu inspiratsiooniallikas!

***
Kaugusesse.
Üle vabiseva haava.
Metsadesse.
Peita sinu eest
selle vabiseva haava.
Mille kiskusid sa lahti
oma sooja, süüta käega.

Liblikas veel lendab,
kuid peagi maandub.
Ehk kodu ta rajab haavale
ja mõttetus siis taandub.
***

Kuna mu reisikaaslaste meelest see ehk veidike kurblik näis, otsusasin ka rõõmsama tooniga luulet proovida. Ikka seda Rongiluulet. Kes väga soovib võib sellest ka diipimaid tähendusi otsida, aga ma ei soovita. Ärge vaevake enda ilusaid päid.
***
Eesti Pingviin

Hammas loksub- üks, kaks.
Piiga kõrval, kole paks.
Peedu õige Eesti mees,
muhk on peas ja õlts on sees.

Lätlane , Sa vaene mats!
Minul kallis kleidi sats.
Teesklen, et ma olen saks.
Piiga kõrval ikka paks.

Elu on kui heinapall,
millel kaelas ripub sall.
Irvitab ta justkui sõel,
sest ta keres on ju nõel.

Kolm peotäit mulda.
Kanter ei saanudki kulda.
***

Nüüd on ka mul oma enda Rongiluule kogemus. Joonistasin ka väikese rongi pildikes oma paberile. Selline kiire rong on , viib kõikjale kuhu ainult tahad. Ja nagu Tätte laulis- Põrra-põrra!